Stella – Marisega Tallinnast Kanaaridele

Reisikiri: Aap

Tallinn Las Palmas 6000 km

 

Algas koik Tallinna vanasadamast 9. septembril kell 18:00. Sadamasse oli kogunenud paras hulk inimesi, kes kõik olid kas osalejate omaksed, tuttavad, järgmised vahetusmeeskonnaliikmed voi mingil viisil aidanud kaasa reisi õnnestumisele.

Stardi hetkel ei olnud ilm just parim – kuid sellise piduliku teelesaatmisega ei saanud seda ju edasi lükata.

Esimene vahepunkt Pirita sadam ja kütusetangid triiki täis. Kuna lainetus oli kõva ja kütusepaagid juba viimasel punasel siis sissepääs sadamasse oli napikas – mootor jättis juba takte vahele.

Kõik läks siiski õnneks ning meeskond koosseisus

Virko, Kaspar, Ain, Peep, Teet, Martin, Aap ja Virge alustasid nüüd juba ametlikult teekonda lõunasse.

Tallinna laht ning sealt edasi 5 päeva kõikus ja vahutas, ning mingi hetk enne Dirhamit toitsid algajamad merekarud juba kalu.

Dirhami sadamas vahetas Kaspari välja Priit ning ca 4 ajal öösel jätkus sõit läände Hiiumaa ja Gotlandi suunas. Viimane ametlik kontakt Eesti ametkondadega oli 10 sept hommikul kus ca kella 11 paiku soovis Eesti piirivalve Stella Marisele head reisi.

Läänemeri võttis meid vastu tiheda ja paukuva lainega ning nagu edaspidi selgus suht traditsioonilise vastutuulega. Kuna meie selles traditsioonis veel teadlikud ei olnud, siis püüdsime elu eest purjetada ning kurss sai seetõttu mitte läände vaid loodesse. Järgmise päeva (11.) hommikuks oli selge, et kui soovime Kielis olla tähtajaks, siis Gotlandi külastus (ning edasisi ilmateateid saades – ka kõik teised vahe-etapi sadamad) tuli vahele jätta. Punn põhjas surusime enne “burgaa” tulekut Rostocki. 3sõidupäeval hakkasid ka hullemad merehaiged tundma lõpuks huvi ümbritseva vastu.

Võtame läbi Taani mereteenistuse vastu Mayday signaali. Meie sõidu ja kuuldeulatusest väljas on teispool Rootsit süttinud põlema laev. Laeval 2 inimest ja koer. Mingi hetk rannavalve nendega enam ühendust ei saanud.. Ilmselt kadus elekter. Loodetavasti sai nendega siiski koik korda, sest koordinaadid olid teada ja abi pidi teel olema. Järgmine päev, enne Rostocki näeme pimeduses veel ühte punast raketti. Teavitame sellest ka rannavalvet. 10 minutit hiljem kihutab juba tulesäras merepäästekaater otsinguile. Kiired poisid.

Rostock

14.sept varahommikul/öösel jõuame Rostock’i ning suurem osa meeskonnast tormab otsima saniteediruume. Sadam on korralik, kuid suht steriilne – nagu ka suurem osa Rostockist enesest. Internetiparoolide saamiseks tuleb anda iga kasutaja isikut tõendav dokument ja kirjutada Essee teemal “Mina ja Internet”. Saksamaal vastutavat Interneti jagaja oma kasutajate tegevuse eest netis ning seetõttu suhtutakse meisse umbusuga.

Hommikul külastab meid ka Wasserzutspolizei kes samuti kontrollib meie dokumente ja soovib kõike paremat. Dokumentide kontrolli kohtame ka paljudes järgmistes sadamates (mida kaugemale lõunasse – seda tihedamalt). Arusaamatuks jääb selle protsessi tegelik kasu ja mõte, sest kõik toimub pakasuuhha stiilis – keegi tegelikult ei kontrolli laeva (kas me veame illegaale) ja dokumente tullakse küsima üldjuhul alles järgmine päev, kui kõik Ibrahhimmid oleks ammu maale läinud ja juba töögi leidnud.

Tutvume Rostocki linnaga ja õhtul võtame ette klassikalise Saksa bierstuube külastuse koos kohustuslike shnapside, õlle ja seakoodiga, meid teenindab noormees nimega Frau (hääldus frÀuuu)

Õhtu lõppedes saame teada kuidas kapteni suust kõlavad sõnad “rechnung!” ja “stooorm!”, miks väiksed Mercedesed ei ole head autod ning umbkeelsete turvameeste pärast peab Priit endale politsei kutsuma, et klubist jopet kätte saada (kusjuures saksamaal kehtivate seaduste kohaselt ei pidanud turvamehed ka politseid millekski ja neid sisse ei lasknud – pidada olla privaatpidu).

15.09.2012 varude täiendamine Rostockis. Mekime ka ühes pubis väidetavalt salajase vene retsepti alusel valmistatud supp nimega Seljonka. Nii oli menüüs kirjas.

16.09.2012 Alustame 2 päevast teekonda Kieli – öösel jätkab läänemeri meie kostitamist kehva ilmaga. Logi jääb seisma. Ilmselt on mingi praht jäänud propellerisse.

Beelizwerft/Fehmaru saare Sild – 22 m kõrge. Meie 21,5 m ja mahtusime alt napilt läbi.

Kiel

Saabume Kieli õhtul pimedas ja pargime kena promenaadi kõrvale. Nagu ka Rostockis nii ka siin on sadama sissesoidu ala suhteliselt tiheda reisi- ja kaubalaeva liiklusega. Saabuvad Kaspar ja Risto. Lahkub imemuhe mees Teet (ja koos temaga- elushoidev hommikupudru retsept).

Kieli kanal 18.09.2012

Kole põnev, sest suuremale osale on see meil esimene kanalisõit. Tähtsad arutelud kanalivahtidega peetud, lubatakse meid siseneda. Kanalitasu 35 eur. Oleme kõik hirmus põnevil. Meie taga sulguvad lüüsi uksed. Ootame tohutut tõusu/mõõna ja hoiame köitega laeva kanaliseinale võimalikult ligi. Kusagilt kostab sireen, paistab mingit vilkumist, veepahin… Ei, hoopis solin.. Ei, tilk tilk tilk..

Kokkuvõttes tõstetakse meid ca 20 cm. Kõik on pisut ja varjamatult pettunud. Me veel ei tea, et Hollandis saab kõik see rikkalikult tasutud.

Kanali enda läbimine on suhteliselt igav ja kulgeb mitte millegi vahel – pisut metsa ja põllumajandust, mõned praamid ja kanali kõrval kulgev jalgrattatee on ainukesed mis mingit vaheldust pakuvad. Ajutist põnevust pakuvad ka suuremad kaubalaevad. AISilt saab lugeda millega tegu ja kust kuhu minek.

 

BrunsBüttel 18.09.2012

Õhtul leiame end pisikeses nunnust linnakeses, kus toidame end õhtul kohalikus pizzabaaris ja külastame järgmine päev toidukaubandust. Saksmamaal muide on pidevad (ja ka see linn ei ole erand) probleemid kaardimeksetega mis ei ole seotud Saksamaa panga väljastatud kaardiga. Tore on kassas avastada, et peab maksma sularahas suht suurt arvet.

Põhjameri 1.

Puhub kole, kole vastutuul ja sõidame mootoriga. Pimedas laine peksab ja kolgib nii, et kajutis on päris hirmus. Vihm asendub vahepeal rahega. Valgenedes avastamegi, et vöörstaaki kinnitus on puru ja tross kõigub mööda masti. Samuti on purunenud neljast roolilehte (rooliballeri kinnitus) hoidvast poldist kaks. Kiiresti tuleb leida lähim sadam. Selleks osutub Saksa saareke Borkum (20.09.2012) mis oli selgelt oma hooaja juba lõpetanud. Kohvikust saame 3 viimast mahla ning 1 kohvi. Roolilehele uued poldid paigaldatud jätkame teed (vöörstaak vajab varaosa mida sadamast ei saanud). Kuigi tegemist oli avariiga ning me ei olnud yle 4 tunni nõuab kaval sadamakapten meilt sisse sadamatasu 15 eur.

– Oleme joudnud otsusele enam mitte Põhjamerele trügida vaid läheneda Amsterdamile läbi kanalite.

Holland, Delfzil 20.09.2012

Standing Mast Route (SMR) lubab süviseks 1,9 m ja Stellal 2,10 – aga loodetavasti on see pehme muda ja mahume ikka läbi. Paneme ööseks otsad kinni Delfizi Neptun Marinas. Tegemist on suht industriaalse kandiga, kus enne sissesõitu oli näha nii kaubasadamaid kui ka kütuse rafineerimise tehaseid.

Groningen 21.09.2012

Kanalites sõitmine on suhteliselt aeglane. Peab ootama sildade avanemist, ning arvestama kiiruspiirangutega. Läbisime päevaga vaid 15 miili. Kuna Gröningeni viiv sild avatakse alles 17:30 siis jääme ootama suure kaubanduskeskuse (hiljem selgus, et tööstuskaubad) vastas olevasse sadamasse GMS jahtklubi. Gröningenis pargime kesklinnas, kus tuleb jälgida et laeva mast ei jääks puudesse kinni või seda, et laevalt maale astudes jalgratta alla ei jääks. Linn ise on vana ja soliidne… Vanalinnas (kus ka meie pargime) on palju kirikuid. Jalutame õhtut veetma ning leiame väga popi koha raekoja vastast. Õhtul kõnnime veel läbi punaste laternate tänava ja juba päris parajatena jõuame teisele poole linna rähmas kõrtsi.

22.09.2012

Jätkame hommikul teekonda Amsterdami poole.

Lavwersmeer-Dokkum kanali otsas jääme siiski korralikult mutta kinni. Peame ringi pöörama ja võtma suuna jälle avamerele. Õnneks ei pea minema tuldud teed mööda tagasi, vaid ristuv kanal viib meid kenasti välja ilma, et oleksime väga suurt ringi teinud. Välja sõites läbime kohad Garnwerd ja Lauwersoog

Põhjameri

Esimene päev laine peksab, teine päev on ilm hoopis teistsugune, mõõna ajal päevitavad hülged ja sile vesi (mis küll jälle peagi muutus). Priit purjetas…võistles… Sai kellegi täpiks sõidetud ja oli päevaga täiesti rahul. Kaspar väänab oma jala lifeline kinnitustrossi otsas välja ning see paistetab üles. See sama tross (mis on mõeldud meid hoidma ja kaitsma) põhjustab hiljem ka teistele analoogseid olukordi.

Amsterdam 23.09.2012

Amsterdamis pargime ennast rongijaama vastas – teiselpool kanalit asuvasse Sixhaveni sadamasse.

Sadama ja kesklinna vahel toimib 24/7 tasuta praamiyhendus. Selgelt on näha, et sadam asub linnaosas mida asustavad rohkem immigrandid ja vaesemad. Sadam on ümbritsetud traataia ja okastraadiga ning kogu ymbritsev on väga betoonine ja graffitine. Õhtul välja minnes sajab lakkamatult vihma ja meil on tormikad seljas. Kaspar jääb jala tõttu paati ja Virko talle seltsi. Külastame praamisadamas asuvat söögikohta kus menüüs olevad asjad on äärmiselt vegetaarsed. Otsustame juua paar õlut ja siirduda siis sööma kesklinna.

Arvet makstes on põnev tõsiasi, et see on ainuke kogu reisi kõrts kus sularaha vastu EI võetud. Selgitus oli konkreetne – “Meid on viimase kuu aja jooksul röövitud juba kolm korda”. See siis iseloomustab ka kogu antud piirkonda.

Siirdume praamiga edasi kesklinna- läbi rongijaama. Jõudes peatänavale laseme ennast umbes kolmandal sisseviskajal ära rääkida ning satume mingisse Hispaaniapärasesse Steak House. Kus söök oli keskpärane ja arvet makstes öeldi krediitkaardi numbrit sisse toksides, et service fee 10% was not included. Vot niimoodi saab kenasti kliendi tuju õhtuks rikutud. Teeme Ristole patsa patsa- temal vaja Amsterdami jääda töökohustusi täitma. Läheme Virgega tagasi sadamasse ja teepealt haarame laevapoistele kaasa ühed McDonaldsid.

24.09.2012

Virgel viimane päev ja läheme kahekesti linnapeale. Kolistame ringi, vaatame ilusaid maju ning ostame turult tulbiseemneid. Kuna meile pandi ülessandeks ka paadi provianti täiendada siis uurime kesklinna toidupoodide asukohti. Suutsime seda otsides kuidagi linnale 2 tiiru peale teha..piisas yhest kohast valesti keeramisest 🙂

Toidud ostetud – taksoga sadamasse, sama taksojuhiga kokkulepe, et õhtul seltskond vaja viia lennujaama.

Õhtul Peep, Ain ja Virge lahkuvadki. Martin lahkub oma hotelli – temal on lend alles järgmine päev. Meie jääme neljakesti (Aap, Priit, Virko ja Kaspar) ning hakkame valmistuma öiseks sõiduks läbi Amsterdami.

Sadamakapten nähes meie ettevalmistusi tuleb ja teatab, et no way – mingi kanali ja lüüsi remont toimub ja enne neljapäeva te siit kyll ära ei saa (on esmaspäev). Suhteliselt nukker uudis, et asi venib ja venib. Paneme juba otsad kinni tagasi aga otsustame (kuna eilne sadamakapen rääkis, et öösiti siiski saab) veelkord otseset allikast kontrollida. Võtsime yhendust lüüsi kontrolli raadiojaamaga. Sealt rõõmusõnum – olge kell 20:45 värava taga- avame ainult ühe korra. Saabub Martin, kes tuleb hüvasti jätma. Sööme koos kotlette ja võtame väikese veini.

Stardime- ja peale meid leiame silla tagant veel ühe purjeka. Sillad avanevad kokkulepitud ajal ning kiiruga tuiskame läbi südalinna 10 silla. Jälle peatus. Jõuame sillani mis avaneb alles kell 1 öösel.Seal on ees juba 1 jaht ootamas. Seega kokku meid  3 jahti. Jääme kai äärde ootama ja Martin külastab meid teist korda. Kuna see kanal on paralleelne autoteega siis mööduvad autod kastavad meid pidevalt porilombist paiskuvate lögasammastega.

Lõpuks süttib punase tule alla roheline ja sild avaneb. Jääb ainult roheline tuli ja me anname gaasi. Martin lehvitab.

Kell 3 öösel jõuame ainukese jahina sillani kus põleb punane ja selliseks ka jääb. Teised jahid on jäänud erinevatesse sadamatesse. Pargime end kai äärde, mis asub paktiliselt Schipoli lennujaama kõrval. Näeme kuidas lennukid maanduvad ja tõusevad ose meie kõrval.

Tundub, et seda silda ei plaanitagi avada ja läheme magama. Hommikul on juurde tulnud 1 jaht, mille belglasest kapten teab rääkida, et silda avatakse ainult 2 korda päeva ja järgmine avanemine on kell 12:00

Selgub ka põhjus, tegemist on 6 realise A9 nimelise kiirteega mis lisaks lennujaamale ühendab Amserdami ka teiste suurlinnadega. 11:58 süttib fooris lisaks punasele ka roheline. Näeme kuidas kiirtee suletakse poomidega ja sild hakkab vaikselt tõusma.

2 jahti on peatanud vähemalt 20 minutiks kogu liikluse Amsterdami ja lennujaama vahel. Segaste tunnetega kust ei puudu piinlikus, aga leiab ka pisut uhkust, sõidame silla postide vahelt uhkelt läbi.

Kogu edasine sõit kulgebki nii, et kui Stella-Marise masti märgatakse- siis kohe misiganes linnas liiklus stop ja sild lahti. Sildu on 3 sorti, sellised kus üks silla pool tostetakse üles, selliseid kus sild keeratakse horisontaalselt kesteljega risti ja selliseid kus sild tostetakse mõlemalt poolt tornide otsa.

On jalakäia sillad, autoteed, kiirteed ja raudtee sillad. Ainult paar silda on sellised, kus on avamisel mingid ajad – kõik muu on koheselt – on sight. Mis kõige pullim – täiesti tasuta.

Ei tea palju majanduslikku kahju Stella-Marise läbisõit Hollandile põhjustas. Igatahes meile jäi kogu sellest asjast ja Hollandist väga vinge mälestus.

Amsterdam-Rotterdam kanalid 24.09-25.09.2012

Erinevalt Kieli kanalitest jätsid Hollandi omad äärmiselt meeldiva mulje. Kanalite äärne elu oligi omaette vaatamisväärsus. Osades kohtades on rannad täis laevu mis ilmselt ei ole enam liikumisvõimelised – need on lihtsalt ujuvelamud, teistes kohtades on kanalite ääres luksuselamud ning nende ees privaatsed kaid superjahtidega. Vahelduvad linnad, asulad ja maakohad.  Talud on suured ja ääreni täis kasvuhooneid, lehmi, hobuseid ja lilli.

Väga harvad kohad asuvad kõrgemal kui kanal- ning seal asub ka kõige luksuslikum kinnisvara. Tavaline vaade on, et kanali ääres paistavad ca 5-10 m allpool asuvate majaded katused. Hirmus mõelda, kui midagi lekkima peaks hakkama.

Roterdamist möödume eemalt ja sukeldume järgmisse kanalisse.

ZeeBrugge 27.09.2012

Viimane Hollandi lüüs avaneb ja oleme ookeanil. Vee värvus on juba omandanud pisut sinaka tooni ning oh imet- 1 miil kaldast näeme reisi esimest delfiini (voi oli ta pringel :-))

Manööverdame üle lahe vältides suuri kaubalaevu. Hoiame kalda lähedale. ZeeBrugge sadamasse jouame suhteliselt õhtu eel aga veel valges. Sadamabasseini siseneb koos meiega (sellel reisil nähtud suurim) 1200 jalane konteinerlaev – mida aitasid manööverdada 3 puksiiri. Huvitav on võrrelda sadamareegleid meil (raadio viie/Tallinki SS ajastu) ja mujal valitsev täielik kontrolli puudumine ja common sence järgimine. Möödusime selle laeva ahtrist vaid 20 meetri kauguselt.

Kinnitasime otsad Zeebrugge kais. Tegemist on Belgia kuningliku sadamaga ning see on väga hea infrastruktuuriga. See oli ka esimene koht kus sellel reisil tutvusime tõsise tõusu ja mõõnaga. Mina panin esimest korda siin sadamas jalga lühikesed püksid.

Õhtul proovisime külastada linna söögikohtasid. Neid leidus täpselt 2. Üks korralik seafood ja teine mingi kohaliku pere “fast food” (toidud suurtes vannides valmis). Jätkasime peale sööki linna kõrtsudesse. Esimene kõrts oli inimtyhi – ainult baarineiu ja teda ahistav tüüp. Meie sisenedes ahistas ta oma jutuga natuke ka meid. Sai siiber ning leidsime päris meie laeva lähedal korraliku merekarude pubi. Seal siis veetsime õhtu kuni kella kaheni.

28.09.2012

Hommikul äratas meid laevatekilt kostev kole kolin. Mingid jooksusammud, prõmmimine jne. Hüppasime välja ning avastasime, et meie külge oli kinnitumas teine 50 jalane jaht, ning omakorda nende külge veel üks. Selline asi ilma luba küsimata (kaasa arvatud teisele jahile astumine) on üldiselt lubamatu ja meretavade räige rikkumine.

Mis aga selgus oli see, et algamas oli mingi suurfirma korraldatud regatt kuhu oli kutsutud osalema kõik kohalikud 50-jalased jahid. Hommikused saabujad olid lihtsalt arvanud, et ka meie osaleme samal regatil (meil ju ka lipud ja vimplid vantides) ning imestasidki, et pagan- kuidas me juba ette jõudsime. Väga vabandasid ning pärast järgmist etappi enam meie külge ei sildunud. Valmistasime kohalikust lihast mõnusa Beauf a la Tartari mille kõrvale Priit otsis välja ka külma viina. Saavutasime sellega igatahes kõva effekti – kõik möödujad vaatasid, et “vahi eestlasi”.

Sadamatasu 47 eur

Õhtul panime minema – suund Cherbourg ja ilm selline karmi võitu. Ilmateade lubas siiski öö jooksul rahunemist.Kuna meid on jäänud neli – siis vahikorrad tuleb võtta üksi. Vahikorrad on olnud reisi algusest peale:

Kaspar 03-06/15-18; Priit 6-9/18-21; Aap 9-12/21-00; Virko 12-15/00-03 ja sellised vahid jäid kehtima reisi lõpuni.

Minu vahi ajaks oli meri end ja mind suht haigeks loksutanud. Laine oli peamiselt vastast aga kottpimedas tulid vahepeal ka küljepealt sellised kolakad, et paadi kalle viis juba vaat, et saalingud vette. Esimene kogemus swelli ja ookeaniga. Täname ehitajat kiilu, ja turvaliste lifelinede eest. Muidu oleks Vana mind too õhtu 2 korda endale krabanud. Moraal Ookeanil on, et alati tuleb ennast kinni siduda. Pääsevest on tore asi aga see on kõige viimane väljapääs. Kõige olulisem on mitte paadist välja kukkuda. Merel leitud surnud meremeestest 90%-l on lahtine püksilukk. Kui üle parda kukud siis sind on päevasel ajal näha täpselt 20 sekundit. Siis peidavad ookeani lained su täiesti. Öösel ja tormiga on asi veelgi hullem. Peale sulpsu oled näha 4 sekundit ja siis on kõik. Sul võivad olla küljes lambid vms. Ka siis pikeneb see 4 sek. maksimaalselt 20 sekundini. Kui nii peaks juhtuma tuleb luua kõik eeldused, et kukkuna saaks tagasi paadi juurde – paat on suur ning vastupidiselt on kukkujale nähtav palju kauem kui 20 sekundit. MOB märge GPSile, päästevahendid ja märkepoid vette, purjed maha, mootor käima ja suunaga MOBile (arvestades hoovuseid, tuuli ja laineid).

Inglise kanal 28.09.2012-29.09.2012

Suhteliselt rahulik möödumine. Oodatud tohutu kanali kaubaliiklus jäi meist paremale kaugele… Rohkem Inglismaa ranniku poole. Nuhtlus mis meid saatis kuni reisi lõpuni olid hommikul ilmunud kalalaevad ja traalid (need konkreetsed siis Prantsusmaa kalurid). Tõusu ja mõõnaga kaasnevad hoovused viisid meid vahepeal edasi kas kiirusega 7-8 sõlme või hoidsid meid praktiliselt ühes kohas paigal.

Kuna tuul on pidevalt vastast, siis tuleb tunnistada, et alates Amsterdamist oleme pidevalt sõitnud mootoriga.Kanalites on see loomulikult ka ainuvõimalik.

Meie AIS alustab vahelduva eduga streikimist.

Cherbourg 30.09.2012 hommik

Olgu öeldud, et sellest etapist alates saadavad meie uhket merelaeva delfiiniparved. Cherbourgi sisenemisel näeme vägevat muuli (väidetavalt ka kosmosest näha) mis kaitseb kõigi tuulte ja lainete eest. Sisenemisel paremale jääb Prantsusmaa suurim mereväesadam kuhu minekut keelavad karmid sildid.

Külaliskai asub sadamahoonetest kõige kaugemal ning olenevalt kas tõus või mõõn on ujuvkailt maale pääsemine kas horisontaalne või tõeline alpinism. Peale kiiret dushi paati naastes ootavad juba ees uued meeskonnaliikmed. Iiris, Julia ja Leino.

Linnas on puha pühapäev ning ka toitlustusasutused on pigem suletud – muust elust rääkimata. Leiame Leino (kes on antud linnas juba 3 päeva oodanud) abil avatud mereandide söögikoha ning tuleb tunnistada, et sõltumata väga upsakast käitumisest inglisekeele valdajate suhtes (põlastavalt “Americanos”) on toit tegelikult suurepärane ning õhtu edenedes muutuvad ka teenindajad sõbralikemaks.

Edasi siirdume otsima “elavat” siidrit pakkuvat joogikohta mis aga osutub juba suletuks. Järgmiseks aga satume enda üllatuseks hoopis õllerestorani (Prantsusmaal!!??), kus pakutakse väga huvitavaid komplekte õllest. Näiteks “meeter õlut horisontaalselt” mis koosneb alusele pandud ca 5 õlleklaasist ja kus igas klaasis on erinev õllesort.Kokku moodustab see kauni värvidemängu. Teine variant on “meeter õlut vertikaalselt” mis tähendab tohutut, katseklaasi sarnast kraaniga toru (õllega).

Peale seda (kuri)tarvitamist mindi küll koos laeva suunal aga kohale jõuti eri aegadel… Igatahes need kes esimestena joudsid olid laeval juba uue peo käivitanud. Iiris saabus viimasena (kuna kandis päiksekaid) ning tegi maha istudes päiksekatega stiilipuhast “vilku vilku”-t. Proovime esimest korda käivitada jäämasinat – tulemuseks pime sadam.. Lööb korgid läbi.

Cherbourg 01.10.2012

Külastame alveemuuseumi. Seal on eri osad okeanograafiale ja Prantsusmaa alveelaevadele.

Allveelaeva poolel on rahvale pandud välja ehe tuumaallveelaev millelt on eemaldatud vaid reaktor ja ballistilised raketid. Saab tutvuda allveelaevniku eluga, proovida sonariga tuvastada erinevaid esemeid ning lahendada erinevaid lahingülesandeid. Okeanograafia poolel tutvustatakse meile sügavaimaid kohti ookeanis ja seal elavaid elukaid. Uskumatu, et ka 8-10 km sügavusel on elu. Suures akvaariumis ujuvad samuti süvaveekalad (üks koledam kui teised) kes on juhuslikult sattunud kas kalameeste võrku või spetsiaalselt uurijate poolt kokku korjatud.

Laeva pilsist leiame suitsuvorstide varud (oma 20 vorsti) mis on kõik kattunud paksu lögase hallitusega. Kuna tegemist on täissuitsuvorstidega – siis hoolimata välimusest peaks sisu olema ok. Läheme neid kaile kraani alla pesema. Mööduv vanapaar kommenteerib midagi prantsuse keeles – ja itsitavad.

Võtan jäämasina tükkideks ja joodan kinni kahju saanud osad. Esimene pidu koos jääga.

Ilm on pidevalt selline millega ei kannata merele ronida. Kuna oleme pidevalt ka teatud ajalise surve all (peame ju inimesed sadamatest peale votma ja toimetama järgmises kohas lennukile) siis ilmataadiga koostöös muutuvad pidevalt ka meie plaanid. Kui alguses oli plaanis külastada Guersneyd ja ka Jerseyd siis nyyd tundub, et peame hääletama. Jersey jääb peale ning kohe kui ilmavana lubab paneme minema.

5 septembril saabubki auk mis lubab meil kiirelt startida (enne õhtut peame kohale saama- sest läheb jälle burgaaks). Saab otsa viimane pakk Eestist kaasa pandud hapukoort.

Jersey 05.10.2012

Sõit möödub keskmises laineloksus ning suhteliselt ilusa ilmaga. Raadiost kostab pidevalt teateid securitè/securitè ning hoiatatakse meremehi kohe saabuva jama eest.

Tee Jerseyni möödus mõõnas (kanali saarte juures on üldse kõige karmimad tõusu/mõõna vahed – olenevalt aastaajast võib max erinevus päevas olla üle 11 meetri). Meie külastuse ajal oli tõusu/mõõna vahe ca 8 meetrit.

Veest ilmuvad välja teravikulised mustad kaljud ja vahepeal on näha suisa merepõhja. Hoiame ettevaatlikult sügavale vette ning Jersey sissesõiduni jõuame poole tõusuga nii, et sadam mille oma bassein oli mõõna eest kaitstud ja püsiva süvisega 3 meetrit näitab sisenemis-süviseks üle 4 meetri (vett kokku 7m). Selliseid sadamaid on piirkonnas veelgi. Tähendab see seda, et sadama oma akvatooriumi sissesõitu kaitseb ca 3 meetri kõrgune müür. Mõõna ajal ei saa sadamasse ei sisse ega välja. Müür on näha ning hoiab sadamas sees 3 meetrit süvist. Tõusu ajaks aga jääb müür vee alla ning kui su paadi oma süvis on näiteks 2 meetrit pead ootama sissepääsu süviseks 3+2=5 meetrit.

Selle ajaga (max 20min) kui otsad kinni saame, loeme sissepääsu juurest elektrooniliselt tabloolt juba numbrit 9,6 meetrit. Selline on tõusu/mõõna kiirus.

Prantsusmaa poolel vabastav mõõn vees tohutuid maaalasid ning kohalikud käivad siis kogumas karpe, molluskeid, krabisid ja muid elukaid. Iga aasta aga saab neid kogujaid ka hulganisti surma… Tõus saabub liiga kiiresti.

Sadamasse registreerudes küsitakse, kas Eesti kuulub EU-se ning saades meilt suulise kinnituse rohkem küsimusi ei ole. Sadama infosüsteem igatahes Eestit ei tunne ning sadamaametnik paneb meie riigiks “Other”.

Jersey on saar mis kuulub Brittidele, samas väga erilise juridiktsiooniga. Sarnaselt Guersney ja Gibraltariga on nad enklaavid kuhu on koondunud rikkurite koorekiht ning püsiva elamisloa saamine saarel on üldjuhul väga keeruline ning nõuab tõsise rahakoti ettenäitamist (ja ka tühjendamist). Jerseyl on filmitud sari Bergeraque kus peaosa näitlev John Nettles (ka Midsommeri mõrvad) pidi nägema kurja vaeva, et endale saare elamisluba hankida. Olles kindlasti hästitasustatud ja kuulus näitleja ei piisanud tema rahanatuke Jersey saare otsustajatele. Lõpuks tehtud positiivne otsus sai tegelikuseks mitte tänu rahale, vaid faktile, et antud härra on Jersey saare, kui turismiobjekti tutvustamiseks teinud hiilgavat tööd.

Linn oli tõesti ilus. Tegemist ei olnud nagu päris linnaga vaid nagu mõne Disney lõbustuspargiga kus kõik on värskelt värvitud, plaaditud või betoonitud. Kõik asjad mis võiksid olla 90 kraadise nurga all – seda ka olid ning kõik värvivalikud olid maitsekad ja väljapeetud.

Kesklinn nüüd väga suur ei olnud ning ääre poolel olid kenad korterelamud. Rikkaid ei meelita Jersey mitte vaid meeldiva kliimaga – tegemist on maksuparadiisiga kus puuduvad praktiliselt mistahes isikustatud maksud. Samuti on siia registreeritud paljude pankade või kindlustusseltside peakorterid. Pisut tuleb tasuda property maksu ning peamine maks on käibemaks. Teenindav personal saarel on üldiselt toodud Suurbritanniast ning ainult ajutiste töölubadega.

Kuuldu, et restoranis söömine on odav vastas tõele.. ning kohalikud pidid tõesti hoolitsema, et hinnad oleksid mõistlikud. Poes käies pidime siiski tõdema, et Jerseyl olid kõige kallimad liha hinnad – tõustes looma välisfilee eest kuni 36 naelani kilo.

06.10.2012 Jersey

Kõhklustest hoolimata otsustame rentida auto.

Selleks saab 7 kohaline Renault mille rool on väga valel pool. Samuti on vahetuses suunatule ja kojameeste kang. Vasaku käega käike vahetada on samuti harjumatu. Teed on Jerseyl äärmiselt kitsad.. Seetõttu on siin levinud ainult väikeautod. Tuunitud mini morrised, smartid on tänavapildis tavalised. Meie jaoks loomulikult lisas hirmu ka see valepidi liiklus.

Linnast välja saades muutus kõik selliseks klassikaliseks Inglismaa “country side”. Oli näha talupidamisi, mõisasid ja varsti ka järgmisi väikelinnu. Teistes saare sadamates tundus täiesti tavaline olema, et kui mõõn siis mõõn ja kõik paadid külili liivas. Andsime oma pisiautole valu ja tegime saarele tiiru peale. Lisaks eelpool kirjeldatule nägime sõjaväealasid, liivarandu lohesurfaritega, hipi söögikohta (kus ma sain väga hea mereandide salati), ning lõpuks kohalik veinimõis kus Rumeeniast pärit baarman meid veine ja siidreid maitsma meelitas (kohalikke siis).

Kokkuvõttes oli kõik väga kena aga 3 päevast tundus täiesti piisavat 🙂 Brittide kombed oma vasakpoolse liikluse, punaste telefoniputkade, mustade ümmarguste taksodega ning kõige hullem – eraldi kraanidega kuuma ja külma jaoks on küll eksootiliselt huvitavad aga väga väsitavad.

Lahkudes kuulsime reisi kolmanda Mayday :-(. Seekord oli oskamatu kapten laeva mõõnas otse kivide otsa ajanud. Tundus, et Jersey merepääste oli tasemel ja kõik sai korda.

Brest 07.10.2012

Õhtuks jõudsime lausvihmas (täiesti tavaline ilm meie reisil) Bresti. Sadam oli just renoveeritud ning jättis igati hea ja värske mulje. Sadamas oli 3 erinevat paadipoodi ning päris mitu restorani. Õhtul välja minnes leitud nurgatagune üllatas teenindava personali inglisekeele oskuse, sõbraliku teeninduse ning väga heade söökidega. Mõnikord meil ikka veab. Tagasi tulime jälle läbi saju. Ühest poest sai osetud paadile uus veepump (odavad hinnad- vaid 50 eur). See töötas ka ainult 2 päeva 🙂

Paadis on meil kümneid asju mis on tulnud reisi jooksul välja vahetada, mis ootavad vahetamist ja mille puhul veel ei tea – mis täpselt katki on aga ei tööta.Meeskond tegeleb pidevalt, nuputamise ja leiutamisega. Lõpuks lubab ilm meid Biskayale.

Biskaia yletus algab 08.10.2012 õhtul 360 nm

mis seal ikka, vahid, vahetused ja jälgimine. Suur – väga suur meri – aga arvata, et kedagi ei kohta on väär. Öösiti on ikka olukordi (eriti Virko/Iirise vahetuses) kus mingi pull teiste laevadega algab.

Öösel saadab meid pisikeste linnukeste parv. Öö on kottpime – aga radarist on näha ümber laeva sebiv suur pilv. Pisut isegi Hitchcockilikult kõhe :-). Mingi hulk linnukestest maabub laevatekile, mõni Priidu õlale ja sätivad ennast magama. Mõni targem ronib suisa kajutisse sooja. Kuna tekil on pime ja mõned neist ennast meie jalgade juurde magama sättinud ei saanud me kõigi kurvastuseks ka lindohvriteta. Kaks linnukest talluti surnuks 🙁 ja mõned olid hommikuks ise – kas siis külmast või kurnatusest siitilmast lahkunud.

Teise päeva õhtul arvab keegi, et peaks tegema Diskoõhtu “Stella Maris” keset Biscayat minu vahikorra ajal. Selle tulemusel tantsitakse paigast autopiloot ning kõigile märkamatult (ilm on pilvine ja kottpime) teeb jaht veepeale omapäraseid kujundeid Kui ma lõpuks tantsijate vahelt näen plotteri ekraani ja avastan kursilt kaldumise-  siis kursi taastamine on omaette väljakutse. Autopiloot nimelt näitab hoopis veetemperatuuri ning iga “Auto” nupu vajutamise peale teeb kursi hoidmise asemel uue auringi.

Olukord saab kontrolli alla alles 5 minuti pärast. Siis meenub osalisele, et meil oli ka umbes 100 meetrit õngetamiili järel mis tiirutamisega ymber vindi sattudes ei oleks meile heameelt vist valmistanud. Erilist tormi meile ei tehtud ja loksutati niisama. Biscayal saime ka ilusa loginäidu: 34567 miili.

Seda kaamerasse jäädvustades soovis Vana minuga nalja teha- nimelt läks pleisist lahti ahtri reelingu tross ning mina kes proovides kaamerat kottpimedas fookusesse saada olin seljaga vastu seda surutud lendasin äkisti selg ees veesügavuste poole. Päästjaks oli jällegi turvatross mis peatas mu mineku poolel teel ja kõik oli jällegi hästi.

LaCoruna/Coruna. 11.10.2012 varahommik

Kui maalapike hakkas lähenema tõusis eriliselt erinevate kalapüügi aluste tihedus ja intensiivsus.

Kohalikud rannatraalid on niivõrd harjunud tiheda liiklusega, et meie – kes me aktsepteerime max 1 laev per 100 km2 olime tõeliselt häiritud. Tüübid sõidavad sul küljest, vöörist, ahtrist.. Igalt poolt 15-20 meetri kauguselt mööda – omal suur võrk taga lohisemas. Kuna neil on ka eesõigus (traalimisel) siis on nad veel eriti ülbed. Olukorda pimedas ei tee paremaks ka see, et ookeani swell varjab kogu traali täielikult ka siis kui ta asub ainult 10 meetri kaugusel – ning ilmub siis välja kas kohe külje all voi kaugemal.

Kohale jõudes – juriidiliselt Hispaania sisuliselt Baskimaa. Veelgi enam – see on Baskide pealinn. lus ilm ning ma otsustan, et nüüd on õige hetk saata kõik soojad riided koju. Postkontor leitud ning pakk saadetud. Tegelikult on edasistel etappidel olnud paar ööd kus oleksin soovinud pikki tormipükse tagasi, aga pole hullu. Postist tagasi jõudes läksime linnapeale ja sööma. Leidsime linnast ühest kõrvaltänavast perekondliku söögikoha (kus üldse oli 3 lauda – neist 2 meile).

Peale sööki ja jooki jagasime seltskonna kaheks kus üks pool läks otsima toidupoodi ning teine pool Nokia telefonile akut. Mõlemal tiimil olid oma tagasilöögid, kuid lõpuks jõuame kõik tagasi paadile. Meie tiim oli swipsis, sest ilusast ilmast ergutatuna oleme akut otsides igas võimalikus kohas teinud yhe klaasikese kas kohalikku õlut või veini. Akut me ei saanud.

Teine seltskond on kyll leidnud toidupoe, aga “even better” ostnud mitte midagi otseselt vajalikku… Priit naasis paati õlal 15 liitrine pakk veini (2 eur ja ka maitses nii :-)) .Leino ja Iiris saabuvad piparmündi, rummi, sidrunite ja laimidega.. Plaan vist Mohitot valmistada. Õhtu lõppeb paadis väga kummiselt. Mingi hetk öösel linnas kebaabi süües kostab üle kogu linna Priidu madal hääl mis hüüab. “Aaaaaaap, Kaspaaar aaeee. Kus te olete”!

12.10.2012

Hommikul pesupesu ja siis näen kaugelt Virkot sadama kohvikust vahuveini joomas.. Kui olen ringi peale teinud näen seal ka Priitu ja Iirist. Liitun. Siis tuleb Leino ja lõpuks ka Julia. “Klaasike” asendub pudelikese, siis teise, kolmanda ja viiendaga ning peale põhjalikku ülevaadet Chuck Norrise elust ja tegevusest otsustame, edasi sõita.

Bayona/Baiona 13.10.2012 hommik

Bayona on jätkuvalt Baskimaa ja veelgi ilusam linn. Sellised lossid, kindlused ja vaated, et võtab sõnatuks. Hispaanias toimuvad parasjagu valimised. Mööda linnatänavaid sõidavad masinad – suured ruuporid katustel. Kutsuvad valima ja oma kandidaati toetama. Meenub film “Back to the future” ja sealse linnapea valimised. Praegused valimised olla eriti märgilised ka seetõttu, et Baskimaa plaanib ilmselt (nagu ka Kataloonia) Hispaaniast irdumist- ning kuna EU ei luba enda sees kodusõda, siis hetkel julgetaks seda ka Hispaania rünnakuid kartmata teha. Mingi hetk igatahes mööda tänavaid kõndides plahvatas meie kõrval asuv prügikast hirmsa pauguga. Ei saanudki aru, kas tegemist oli ebaõnnestunud terroriakti või poisikeste naljaga. Kohalikel (erinevalt meist) igatahes ei liikunud ükski lihas. Harjunud vist.

14.10.2012

Hommikul siirdume poodi – ning kuna on mingid riigipühad, siis kõik poed on suletud. Sadamast saame juhiseid ühe poe kohta mis võiks siiski avatud olla. Annavad meile kaardi koopia ning märgivad peale poe asukoha. See on Hispaania sadamates üks tore traditsioon ning kaardid on absoluutselt mõõtkavast väljas (noh, et ikka A4 lehele ära mahuks). “Mõõtkavast väljas” all pean ma silmas, et kui kell on tegelikult 16:00 ja te kohtate kedagi kelle kell näitab 11:15 siis midagi sarnast. Igatahes paluti meil kiiresti teha, sest pood pannakse “varsti kinni” täpsustamata siis täpsemalt midagi. Poemeeskonna moodustasime Virko ja Iirisega ning kaardi järgi oli tegemist max 1 km kaugusel asuva kohakesega. Kui olime umbes 4 km mööda väga järsku mäge üles poole rühkinud (sürpriiis) ja proovinud erinevaid nurgataguseid kus poodi ei olnud, küsinud kohalikelt nõu, kes polnud mingist poest kunagi kuulnud (ega nad ingleeset ka valdanud), muutusime murelikeks. Lõpuks leidus ühe aia taga grilliv vanapaarike kes olid nii abivalmis, et joonistasid meie kaardile juurde ka tekstilise legendi “a riba, a riba ja rubba – no, no, no – primo – andore – riba” või noh midagi sellist. Samal ajal möödus meist naine koeraga, kes kuulis seda kõike pealt.

Olime nüüd jälle natuke edasi jalutanud ja jõudnud mingile ristteele. Jäime mõtlikuks. Naine koeraga oli juba seal ning osutas meile näpuga ühte teeotsa.

Täname ja jätkame liikumist.. Tee läheb alla orgu kust paistab niiske “troopiline” mets. Suured puud varjutavad valguse, sõnajalad on minust pikemad, kostab troopiliste lindude või loomade häälitsusi, ning vahepeal paistab vasakult väga kole betoonmüür. Kurat- kas me oleme veel linnas? Kas tõesti läheb siit rada ainukesse lahti olevasse poodi? Metsaraja lõpus, paremat kätt on jälle kellegi aed. Siin vist juba elatakse. Aia taga põõsastest kargavad äkki välja kaks süsimusta hundi ja dobermanni sarnast väga tigedat urisevat/haukuvat koera. See kõik annab eelnevale metsaraja kogemusele vaid vürtsi juurde. Koeri on tõesti palju, igas aias. Kurjad. Suured. Mustad.

Jõuame tagasi asustatud punkti.. Jälle teede hargnemine, seekord kolmeks. Valime ühe mis suundub kurviliselt vasakule. Uskuge meie üllatust, kui peale väikest jalutuskäiku ilmub kaugelt vastassuunalt välja see sama naine koeraga, vehib kaugelt kätega ja käsib tagasi pöörduda. Keerame ringi ja läheme tagasi.

Ja nüüd hakkas kõhe, sest ristmikule tagasi jõudes see naine OOTAS MEID juba seal, et meid jälle juhendada. KUIDAS ta meist jälle ette sai? Väga spuuki kogemus.

Otsustasime, et kui veelkord peaksime teda nägema paneme tuhatnelja punuma – ilmselt see poleks küll aidanud. Uuesti kuhugi sattudes nägime lõpuks tänaval poekottidega inimesi, ning hakkasime minema vastupidises suunas. Lõpuks oligi pood. Imepisike. Asukoha mõttes väga erinevas kohas kui kaardilt tundus. Tegime seal vist nädalakäibe (ostsime kõik ära), tellisime takso ja sõitsime laadungiga laeva tagasi. Kogu ettvõtmine oli maksnud pea 3 tundi meie kallist aega.

Külastame suurt merekindlust Castillo de Monte Real. Tohutu maavaldus mere ääres mis on ümbritsetud vägeva müüriga. Sissepääs on tasuline 2 eur inimene või 5 eur auto. Palume valvuril teha meist grupivideo. Sellest paraku asja ei saa, sest vana vajutab iga kord video seisma (teeb oma arust pilti ja keeldub mitte vajutamast). Lõpuks paneme kaamera ühe auto kapotile ning kaadrid (katse 16) saavad salvestatud. Vaated müüridelt on hingematvad ning kuidagi ei saa jätta imetlemast kunagiste arhitektide kavalust ühendada kaitseehitises ilu, romantika ja hubasus ning kombineerida see vallutamatuks sõjamasinaks. Kindluse seinad ja müürid on laotud ning tahutud äärmise täpsusega lõigatud kividest. Asi mis toob meelde teema “Egiptuse püramiidid”. No et kuidas nad ikka ilma kõrgema tehnoloogia abita neid tegid ja niimoodi kive lõikasid. Antud kindlus on ehitatud 16. sajandil ning ilmselt tehnoloogia ei olnud ka siis veel väga rohkem arenenud.

Päeva lõpetasime restoranis Casa Sato mida soovitas lehekülg “Trip Adviser”. Kuna kohalikud söövad alles öösel, oli toidukoht ainult meie päralt. Kelneriks oli mees, kes oma väite kohaselt oskas kõiki keeli maailmas, välja arvatud eesti, soome, vene ja inglise. Peamiselt soovis ta suhelda kas hispaania või saksa keeles. Kuidagi saime oma tellimused ikka vormistatud. Mingi hetk mainisime omavahelises jutus “Trip Adviserit”. Seepeale lõi vana verest nii välja, et keeras restoranil katuse pealt ära (et suitsumehed ei peaks välja minema), siis natukese aja pärast peale tagasi kuna daamidel hakkas jahe ning lõppkokkuvõttes unustas osad söögid ja joogid (selgus hiljem) arvele panna. Panime siis meiegi talle ilusad 4 tärni (alati saab ju paremini- näiteks mis see siis ära ei ole 4 keelt juurde õppida).

Õhtul tangime kütust, kusjuures tanklast tuleb kütus kanistritega kohale lohistada. Mingil isesugusel põhjusel on tankla ehitatud kohta kus süvist vaid 1 meeter (ok- hetkel oli ka mõõn :-). Kell 21:00 stardime, nüüd juba suunaks Portugal. Abrigado!

Porto, Port Leixoes 15.10.2012

Sadam asub Porto eeslinnas Leixoesis. Portos endas jahisadamaid vist praktiliselt ei olnudki.Sadamahoone on vanaldane ning vastuvõtus ei tööta kaarditerminal. Küll aga näeme pagunites ja kulunud paraadvormis, tähtsusest pakatavaid jahtklubipealikke. Esimene päev võtame ette linnaekskursiooni. Selleks tuleb istuda bussi mis sureb igast peatusest väljudes välja, mida siis käivitatakse 30 sekundit ja nii jõuadki ca 45 minuti pärast Porto kesklinna.

Äärmiselt mägine ja maaliline linnake, kus üle jõgede, tohututes kõrgustes lähevad sillad ja metrood. Kust mäkke ja alla saab kondlites. Ja kus igal võimalikul juhul müüakse maailmakuulsat Porto veini. Kuna kondliga sõidu paketis sisaldus- siis külastame ka portveinimuuseumi.See nagu kohapeal selgus oli pigem turistilõks – “my friend” tüüpi müügimehega, kes tekitas kohe “usaldust”. Keerasime talle kärna ja ei ostnud mitte midagi. Portugalis on populaarseimaks õllesordiks Bock ja tema vanem/kangem vend Super Bock. Eestis tundub Bock olema pigem odavama otsa alkohoolikute nire. Seepärast ongi siin sadamates pull vaadata, kui 21 meetrisesse superjahti ronivad soliidsed härrasmehed, kes tassivad endaga kaasa suuri kaste – Super Bockiga. Head reisi!

Õhtul tagasi sõites satume hullu bussijuhi küüsi – seekord on meid pardale võtnud Shumacher ise, sest sellist tänavarallit pole meie veel näinud. Suure bussiga kiirendatakse sajani, et siis kohe täiega pidurdada – tähtis, et kõrval(vasakul) rajal sõitvatele autodele kas või meetriks ära teeks. Kõik kurvid ja jalakäiate rajad võetakse sirgeks. Bussist maha tulles läheme kõik paati pükse vahetama.

Hommikul kell 5:50 läheb Iirisel ja Julial lennuk.

Selle tarbeks tellitakse juba õhtul takso kella neljaks sadamasse. Kui kell on 3:50 helistavad tüdrukud taksofirmale, et kindlad olla.. Kas takso ikka tuleb? “ja jaa.. Kell 4 tuleb!”. Kui kell on 04:05 helistavad tüdrukud uuesti ning jälle saavad vastuse, et “tuleb kell neli- muidugi tuleb”. Kui tüdrukud pika seletamise järel suudavad selgeks teha, et kell on juba neli – õieti juba neli läbi – on teisel pool üllatunud vaikus ja siis, et “ok – takso tuleb 20 minuti pärast.”

Kuna lennujaam on tõsine sihtkoht siis võtame poistega kohvrid selga ja jookseme mööda teed alternatiive otsima. Õnneks ca 10 minutiga leiame teise takso. Lehvitame. Tagasi jõudes astume just laeva, kui saabub ka tellitud takso ja hakkab tuututama. Me ei reageeri – oodaku nüüd ise – maybe manjaana.

16.10.2012

Saabub uus meeskonnaliige Jaanika. Koos musta leiva ning värskete ajakirjadega. Tuleb tunnistada, et musta leiba on toonud kaasa pea kõik vahetusmeeskonnad. Seega sellest – nii olulisest toidulisandist me siiani puudust ei ole tundnud. Meie käime veel Virko, Kaspari ja Leinoga poes ning hangime vajaliku proviandi. Õhtul käime meremeeste klubis Stella Maris (meie paadi nimekaim). Viime sinna kingiks karbi Stella Marise sprotte ja räime tomatis:-)

Klubi on vana ja auväärne ning töötab suuremas osas annetuste varal. Klubiga koos on ka meremeeste kodu, kus pikamaasõitjad ja vahetusmehed saavad uut laeva oodates elada. Istume ning vahetame muljeid Biscaiast ja möödunust.

17.10.2012

Hommikul lahkub Leino ning meeskonnaks jääb Virko, Kaspar, Aap, Priit, Jaanika.

Kole vihmane päev. Peamiselt istume sadamahoone eest toolil (sinna levib internet) ning peame Kaspariga plaane kuidas Las Palmasesse pered kohale tuua. Õhtuks on vähemalt minul plaanid koos, ning järgmine päev ka Kasparil. Porto üldmulje jäi kahetine. Ühest küljest ajalooline – uhkete vaadetega linn, teisalt aga räpane ja vaene. Jõeäärsed ilusamad kohad olid selgelt turistilõksud ja väga kehva söögiga. Sadam Leixoes aga läks logiraamatusse kirja, kui kõige mustem. Mingil põhjusel ujus sinna kokku kogu mägede mustus ja rämps. Meie valged vendrid ja laevapõhi tundusid igaveseks rikutuna. Samuti oli sadama bassein väga rahutu, laine tuli sisse ning ka tõus mõõn tundu loksutamist mõjutavat. Kogu öö krigises ja krudises. Kahju oli vaadata paate mis olid sinna jäetud kellegi poolt pikemale hoiule. Vendrid puruks, paadipõhi täis kasvanud ning mõnel lausa tekil puuke võrsumas.

18.11.2012

Hommik start Lissaboni suunas kuhu jõuame 19 oktoobri pealelõunaks. Esimene jahisadam asub suure San Francisco silda meenutava ülesõidu all – ja see sild on ehitatud nii, et tuul puhub läbi metallsõrestiku ja undab, viliseb pidevalt. Seal sadamas magada ei saaks.

Järgmine sadam on pisut eemal ning sissesõit on suletud sillaga mida avatakse iga 30 minuti tagant. Seespool on kena, puhta – läbipaistva sinise veega!! (Leixoes prrr) akvatoorium.

Sadamas ootab meid sailing.ee jopega poiss Anton, kes tuleb meiega, et õppida merel sekstandi abil meie asukohta määrama. Ta on sooritamas RYA (Royal Yahting Association) kaptenipabereid, et saada tööd väiksematel kommertsalustel.

19.10.2012. Lissabon

Jätab tänu oma mägisusele alguses petlikult väikese mulje. Kesklinn asub mäe otsas ning sinna minekuks tuleb päris kõvasti mäkke ronida.

Esimene päev einestasime “undava silla sadama” lähistel -restoranide tänaval. Toiduelamust ei saanud. Tellitud “Hamburger Portugese” oli lihtsalt praetud väga rasvane ning parim enne ületanud hakklihaplönn omas rasvas, mille peale oli kuhjatud tavalisi odavaid kartulikrõpse.. Üllatus ehh?

Tagasiteel otsisime üles ka lähikaupluse ning tõime laeva natuke joogipoolist. Sinna viiv maaalune tunnel oli vägagi sarnane kunagise Balti Jaama tunneliga. Trepist all tulles hoiatas keegi mind “ära astu vette”. Minu vastus “see ei ole vesi” osutus tõeks. Hais tõi pisarad silma.

20.10.2012

Lissabon erinevalt Portost jättis väga hea mulje. Kesklinn oli korras, äärelinna uulitsad mitte niivõrd – kuid siiski eksootiliselt huvitavad. Sattusime vahepeal kuhugi hipikogukonna vaateplatformile kus noorsugu chillis hüpnomuusika saatel.

Lissaboni kesklinna trammid olid hästi säilitatud vanaaegsed imeloomad mis sõltumata tohututest kallakutest suutsid ennast nii üles kui allamäge vedada. Ka Portos olid täpselt sellised trammid – kuid seal oli neid ca 4 tk ja need olid kallid turismiatraktsioonid.

Portugalis võib põhjamaalane trammi või rongirajal kergesti elu kaotada. Kui muu liiklus on sarnane meile- siis rööbastel toimub liiklus sarnaselt Brittidega.

Astud trammiteele, vaatad vasakule ja aidaa!

Hipiplatformil nauditud Sangria (odav punane vein, mida on lahjendatud Sprite ja Fantaga) sees jätkasime linnaga tutvumist. Eelnevalt olime külastanud ka vanakraami turgu ning hankinud sealt minu kontori kollektsiooni tarbeks 1976 toodetud, toimiva filmikaamera.

Kesklinna oli kogunenud laupäevaselt hulganisti inimesi (just noori) kes kõik hängisid eri kõrtsude ees.

Tutvustasime mustanahalistele sõpradele Eestit ja Toomas Hendrik Ilvest, sõime Indiapärases kohas natuke lambakonte ja liikusime muutkui edasi. Peale pikka aega merel veedetud elu suutis kõrtsidest meid ahvatleda üks – kust kostus liveesitusena Bob Marley “No Woman No Cry”. Sees chillisid – mitte just suures ruumis ja mitte just suurele publikule kaks Brasiilia päritolu muusikut. Kuna eelnevad kohad olid meid teinud lahketeks – ostsime moosekantidele kenakesti veini ning õhtu edenedes leidis see meid ise muusikariistade ja mikrofonide tagant laulmas koos põhibändiga keerukaid portugali hitte. Tänavalt tuldi vaatama, et mis pidu see sihuke on. Baari omanik oli väga häppi (ilma irooniata kusjuures).

Takso tagasi sadamasse maksis 4 eurot.

Portugal ongi odav maa. Eriti liha on arusaamatult soodne. 4,5 eur sealiha välisfilee, 9 eur veise välisfilee, 15 eur sisefilee.

Isegi suuri lihavardaid teevad nad looma sisefileest ning restoranis need üle 9 euri ei maksa.

21.10.2012

Hommikul tegime üleelmise satsi leibadest küüslaugukrõbilaid majoneesiga. Ning Anton võttis kätte ja valmistas meile õhtuks suure potitäie suppi. Selle tarbeks toiduaineid varudes sattusime rumalasse olukorda. Olime käinud mitu korda ümber väidetava maja, kus juhatuste järgi pidi asuma suur toidupood. Proovinud ebaõnnestunult siseneda läbi maaaluse parkla ning jõudnud kindlale veendumusele, et kui siin ongi mingi pood siis see on kinni (kõik valgustamata ja pime). Siis küsides tänaval ühe proua käest võimaliku järgmise poe asukohta – osutas tädi otse meie selja taha. Seisime otsitud poe peasissepääsu ees, aga kuna see oli niivõrd täis kleebitud erinevaid reklaame – mõjus see meile seinana. Lähenedes uks avanes automaatselt ja selle taga oligi korralik Selver.

Supp valmis ja söödud. Saabus sadamasse Norrast pärit purjekas. Kuna Norra on (nii kaugel Portugalis) meile peaaegu, et naaber – siis vennastusime. Norrakatest 50’ndates abielupaar – olid võtnud aastaks palgata puhkuse ning suundusid samuti Atlandi ületama.

Norrakas Frode (meie hyydnimega Froodo)tuli, sõi suppi aukartustäratavad 8 kausitäit.

Kuna baarmenni rollis oli Priit, kes valmistas mingit kukutavat jooki BlackVodka+Sprite+Kiiwi siis õhtu alguses viksid ja vaiksed Norrakad olid peagi nagu Eestlasedki – korralik nalja ja lauurahvas. Õhtu lõpetuseks valmistas kapten kõigile ka Crem Brüleed. Suure gaasi leeklambiga. Norrakad taustal laulmas Rod Stewarti laulu “We are sailing” uute sõnadega “We are burning, and we are sinking” – ise naerust suremas.

Norraka naise naer oli nii hullult naljakas, et keegi ei saanud tõsiseks jääda. See kõlas nagu “haHrrr,hiHrrr hiPrrrh”.

22.10.2012

Mastis parandatakse tuulemõõdikuid, veetakse paremaid juhtmeid ning parandatakse “furling” masti vints.

Üldine paadipesu, veepaakide täitmine jne.

Jälle küüslauguleivad.

Õhtul saabub Kairo ja lahkub Priit.

23.10.2012

Võtame rahulikumalt, käime jälle poes (suur meeskond kulutab palju provianti.) Seekord juba rohkem arvestusega merele. Värskeid puu ja juurvilju, banaane, kartuleid, saia, liha jms.

Õhtul mängime koos lauamänge.

24.10.2012

Hakkame lahkuma. Suunaks sadam nimega Sines.

Lissaboni sadama kütusekai oli avatud küljega ning täna puhus tuul just nii tugevasti ja just nii õigest kohast, et tankla kai äärde me kinni jäimegi. Ei vöörivint, mootoripõristused ega miski muu liigutanud meid sealt ära. Tuul surus meid kohe kai külge tagasi.

Lõpuks tuli plaan minna kaugema kai peale, visata sealt köis ning selle abil tõmmata paadi vöör vastu tuult.

See plaan läks täiesti käiku- aga just samal ajal saabus hetkeline tuulevaikus ja tüürman Kaspar kasutas olukorda ka kiiresti ära. Saime minema.

Lissaboni jõest välja sõites ootavad meid jõesuudmes sellised ristlained (jōe vool vastu ookeani swelli ja selle otsas korralik tuule murdlaine), et Virko tunnistas hiljem, et ta polnud enam üldse kindel kes parasjagu roolis on – tema voi laine.

Kole oli aga minema saime.

Ka meri oli väga rahutu ning mitmel pool purjekat toideti kalu.

25.10.2012

Sinesi sadamasse jõuame öösel.

Sadam tundub uus ja korralik, eriti sadamaehitis on nagu just valminud.

Sadamahoonest paati naastes ei saa jätta imestamata, et paadis püsti püsimine on sarnane tormise merega. Paat teeb ootamatuid hüppeid üles ja külgedele.

OK- oleme leidnud Leixoest järgmise “superkoha”.

Esimese öö saldo: 6 magamata nägu, 2 purunenud otsa ja 1 puru vender.

Kuna sadamahoones on pesumasin siis votan kohe kell 7 oma kraami ja topin pesumasina kurguni täis. Kuivatit ei ole, väljas sajab, niiske, vastik. Aga küll miskit välja mõtleb.

Teengi oma kajutist kuivati.. Korjan kokku kõik madratsid, riputan kajuti kõikvõimalike nuppude ja konksude külge pesunööri, panen pesu kuivama ja käivitan põrandal soojapuhuri. Õhtuks on pesu  aktsepteeritavalt kuiv ning üks minu 46 number Crocs jalats võtnud mõõtmed 38. Moraal- kõik Crocsid on alguses suured Crocsid. Ca nädal hiljem kõva venituse ja sama puhuri abil saan oma Crocsi jalga tagasi.

Käime jällegi proviandi jahil. Ühendame alati meeldiva kasulikuga ning tutvume samas ka linna vaatamisväärsustega- seekord linnakindlus, tilluke vanalinn ja klooster.

Ilmaennustus ei soosi veel ookeanile ronimist. Peaks ootama hommikuni.

Kuna tankla avatakse hommikul alles 10:00 ja meil on plaanis kell 8 lahkuda, siis otsustame tankida juba õhtul ja leida ööks sadamast pisut rahulikum koht.

Kaspar roolis, Virko kail ja ahtri otsa juures, mina kail vööri ja keskotsa juures. Vöör lahti, keskots peaaegu lahti. Ja kui siis äkki virutas keegi selja tagant mulle vee ja tuulega üle kaela nii, et tahtis vette tõugata. Veelgi hullem. Sama tõukaja lükkas ka Stella Marist, kes midagi paha soovimata proovis nüüd mind hoopis vette tõmmata. Minu käes oli ainuke veel vööri hoidev ots ja teisel pool 16 tonni kaaluv jaht. Selline 25m/s äikse pilve all ei ole haruldane – ning merel oleme nendega väga ettevaatlikud. Virko tormab mulle appi, Kaspar viskab vööriotsa tagasi kaile.. Ning seekord meil vedas.

Vedas eriti ka seepärast, et 20 meetrit edasi olid lihtsalt kivid. Ka kõige parema reageeringu juures oleks see tuul puhunud Stella vaid paari sekundiga sinna ja meie merereis oleks katkenud.

Ootame ilma rahunemist läbimärgade riietega (minul ei olnud tormiriideid seljas) ja kuigi tankla on alates 18:00 alates suletud siis ollakse nõus meid teenindama.

Noor neid kassas igatahes ei nõus selle ilmaga välja tulema ning lubab otsida kellegi kes oleks. Ootame siis tankla kail. Tehtud- ja tasumine ainult sularahas. Lõunaeuroopa elab ikka kiviajas.

Paneme Stella kaugema kai külge, aga sellest hoolimata kaotame hommikuks veel ühe otsa (magada ka ei saanud).

26.10.2012 – 28.10.2012

Hommikul algab 460 nm ookeaniületus Madeira saarestikku. Kella 14 ajal kaob viimanegi silmside maismaaga. Meie ümber mängivad delfiinid ning uued meeskonnaliikmed harjuvad kõigutamisega.

Ilm on selline pilvine, kust vahepeal piilub ka päike.

Tormi ei ole, aga ookeani swell on parasjagu kõrge, et õõtsumist on korralikult.

Öösel on täiskuu ning paistavad tähed.

Lõuna pool on tähed väga teistmoodi ning suurt vankrit näeme nüüd viimast korda. On teisel aisad juba vette uputatud. See eest saadab meid särav Orioni kaelakee mis hakkab tõusma idast õhtul kella 21:30 paiku. Õhtused ja hommikused vahid on rahulikud ja üllatustevabad. Kui näemegi laevu siis on nad kaugel.

Vahid mööduvad nii, et heidad pilgu radarile, siis kinnitad 360 kraadi visuaalselt ning juhul kui midagi ei märganud siis võid rahuliku ilma korral pühenduda oma mõtetele ja tähtede uurimisele.

Karmide ilmadega pead aga olema alati valmis hetkega kurssi korrigeerima, et säästa laeva ja meeskonnda prõmmimisest ja löökidest. Alati see ei õnnestu.

Teise päeva õhtuks on ilm täiesti rahunenud.

Kui näed Veenuse

Kolmas päev tervitab meid ilusa päiksepaistega ning tasase tuulevaikusega. Ookeanil on see eriline pilt, kui näed veepealt selgelt Veenuse pikaks veninud peegeldust. Isegi swell hakkab kaduma. Kuu mis Biskaia lahel pilvede vahelt õhtuid ja öid valgustas tõuseb nüüd alles peale keskööd.

28.10 hommik ongi seetõttu eriti ilus. Ärkan 8:30 oma kajutis ning esmalt ei saagi aru – kas oleme tagasi sadamas? Paat praktiliselt ei kõigugi enam.

Pea selginedes saan aru, et mootor töötab ning väga kerge loks on siiski alles.

Riietun nagu alati põhjalikult ning mitmekihiliselt. Kõige peale tuleb Helly Hanseni imelisest materjalist tormijope ja päästevest.

Ronin välja ning eelmine vahimeeskond Anton ja Jaanika tervitavad mind rõõmsalt. Ilm on erakordselt selge, tuulevaikne ning laineid tõesti praktiliseöt ei olegi.

Päike on juba tõusnud ning tunnen esimest korda merel, et olen üle riietunud. Viskan kõik aluskihid ära ning lõpuks on lühikeste käiste peal vaid H&H jope. Tänase ilmaga on ainus kord kus päästevesti kandmine ilmselt on liialdus (eeldusel muidugi, et ei lähe kuhugi reelingusse ronima).

Kell 10 on juba nii soe, et kõik üleriided kaovad seljast ning võtame päikest.

Ka muu seltskond imbub välja imet kaema. Tähistatakse külma vahuveiniga suve algust.

Ilmateade ka midagi sellist ennustas. Paraku ennustas ta kohe sellele järgnevat antitsükloni ning nn. BURGAA peaks meid tabama about 21-22 paiku.

Seega kõigil on käsk ilusat ilma nautida.

Mingi hetk tõuseb ka 4 m/s tuul ning masti vinnatakse Gennaker (suur spinnakeri moodi puri). See annab meile ühtlase sõidukiiruse 7 sõlme. Kuna sõidame taganttuules siis paadis sees valitseb tuulevaikus.

Päiksevõtu vahel vahetatakse katki läinud veepump (kolmas juba sellel reisil), parandaakse grootpurje ning Anton saab erandkorras suht tasasel põrandal teha sekstandiga mõõtmist. Kõigil on tore. Aga torm läheneb.

Kell 19:30 läheb pimedaks ning tuul on tõusnud. Gennaker võetakse maha – ning selles osaleb kogu meeskond. Tegemist on nii suure ja õhukese tuulepõiega, et väiksemagi eksimuse korral ta kas rebeneb küünte vahel või tõstab rahulikult 3 meest õhku ja viskab üle parda. Kaugel horisondil on näha tumedat viirgu – torm läheneb.

Esimene sadu saabub 20:30 paiku. See lõppeb ca tunni pärast.

Kapten otsustab Vanaga kõneleda ning palub, et ta laeva ja meeskonda hoiaks. Traditsiooniliselt käib selle juurde ka parema kange kraami vanale valamist ning laevakere koputamist. Kapteni lausub lõpuks, et “kui tahad võta kogu pudel” ning koputab vastu vintsi. Vana tahtiski. Praktiliselt täis pudel brändit läks kildudeks ning tugevnenud tuul ja vihm viisid kõik vanale.

Olen üksi vahis ning kusagil kümne ajal tundub, et tuul vaibub. Vihma ei saja ning radar näitab ees vaid üksikuid vihmapilvi.

Tahtmatult mõtlen, et “kas see oligi kõik”?

Radaril on selgesti näha piirkonnad kus sajab. Need kohad meile ei meeldi sest vahepeal on eemal näha ka sähvivat äikest. Kui mäletate veel mis Sinese sadamas juhtus (äiksepilve all on vihm karm ja tuul vabalt 25 m/s või rohkemgi).

Laveerin vaikselt vihmapuhangute vahel.. Ega kottpimedas taevast erista ning radar ju pilvi ei näita. Radar näitab ainult konkreetset kohta, kus juba sajab. Vahepeal tundub, et sajust ei pääse.. Aga pilv tühjeneb just ende temasse jõudmist.. Teine kord tekib vihm otse meie taha. Tundub, et veab…

22:30 oli radaril aga hoopis teine pilt ja meil enam ei olnud pääsu. Tuul oli tõusnud 16 m/s ning radar oli ühtlane kollane mass- see tähendas, et sajab ja seda 24 miili raadiuses nii ees kui taga. Burgaa oli kohal.

Kinnitan end igaks juhuks ka kolmanda turvaotsaga.

Vihm ookeanil on midagi sellist mis erineb kordi meie suve kõige karmimast paduvihmast. See on selline mis kastaks hetkega kõik kõrbed, tuul on selline mis painutaks ka jämedama paju vastu maad ning sinu ainus lootus on, et laevaehitajad on teinud oma tööd korralikult.

Kell 1 öösel liitub vahiga Kaspar ning kuna ilm on selline kehva siis me jätkame kahekesi. Genua ja Groot on korralikult rehvitud ning me teeme 16m/s juures korralikku 8-9 knotsi kiirust.

Kui jätta kõrvale pidev paduvihm on sõit vägagi nauditav. Lained ei ole veel teravaks läinud ja purjekas kihutab sujuvalt.

Kell 3 tuleb Virko ja vahetab mind välja.

Lähen magama.

Kell 4 öösel käib selline pauk ja ragin, et mõtlen “korras”. Paugu iseloomustamiseks sobiks ehk kõige paremini see kui purjekas pillata 9 kordse maja otsast külg ees alla ning ta maanduks graniitkalju teravikele.

Kargan nagu välk istuli ning saan kohe küljeaknast kaela 3 ämbritäit vett. Unesegane pea kalkuleerib kohe… Nüüd on minek. Kahman päästevesti nagist ja hüppan suspede väel välja. Kambüüsis seisab Kaspar, igast kajutist hüppab veel inimesi välja.. Vaatan kokpitti välja ning Virko on jätkuvalt roolis. Küsin “kas jääme ellu?” – Virko vastab, et “muidugi”.

Järgmine päev tunnistab, et tegelt oli päris kole.

Suur laine murdus otse laeva ahtripoolses küljes diagonaalis ning murdis katki meie reelinguextrad.

Kui aga Virko ise ei oleks olnud 2 lifelinega kinnitatud oleks ka tema ära viidud. Üleval kokpitis ei saa all kostuvast paugust tavaliselt aru – sees on see lihtsat nagu kõlarikastis võimendatud ning teiseks on on samal ajal tekil viibivate inimeste kõrvakuulmine halvendatud. Inimene ei kuule vee all peale tuule undamise ja kohina suurt midagi.

Lendkalu ei näinud keegi peale Kairo.

29.10.2012 hommik

Ilm on ikka väga kurjaks läinud.

Väljas undab ning tuul puhub juba 20m/s. Nö. Gale e. Ekstratroopiline torm.

Kogu vaateväli on täidetud valgete vahuste jänkudega.

Nunnu nimi pandud mõrtsukatele.

Tuul puhub sellise tugevusega, et lainete pealt lendan meieni horisontaalselt mürksoolast vihma mis näkku lennates on väga valus.

Vööris, ees paistab selge taevas ning päike. Suund ongi sinna, tsüklonist välja. Vahepeal jõuame juba välja aga siis tuleb torm järgi. Lõpuks ca 10 ajal hommikul tundub, et pääsesime. Meri on veel väga rahutu aga raugemas. Torm jääb selja taha. Loodetavasti ei jää sinna palju laevu, sest laks tuleb väga karm.

Kell 12 näeme sudus ja pilvede piiril lõpuks maad.

Maa on selline, et kui sa lased silma korra puhata siis ta kaob kohe pilvedesse ja ei eristu enam.

Kuna tegemist on suhteliselt kõrge saarega (Pico do Castelo tipp on 402 meetrit) siis näeme saart juba ca 30 miili kauguselt. Kohale jõudmine votab veel ligi 6 tundi.

Porto of Puerto santo  29.10.2012

Saar on Portugalile kuuluva Madeira saarestiku osa ning pidi olema Madeira oma elanike seas tunnustatud puhkekoht – a la suvila asub endast lugupidaval Madeiralasel Puerto Santos.

Saar on tilluke 42 ruutkilomeetrit ning meie saabume sinna selgelt hooajavälisel ajal.

Sadamas eriti teenuseid ei ole. Pika jalutuskäigu kaugusel asuvad tualett ja dushiruum sobivad küll 4 päeva merel olnule, aga sellega ka asi piirdub.

Kogu sadama betoonseinad on maalitid erinevate laevameeskondade poolt kes siin peatunud on. Leiame ka Eesti laevade Wesipruul ja Martha joonistused.

Asula keskele on sadamast maad ca 2 km.

Käime ära.

Väga kenasti hooldatud ning selgelt munitsipaalse kohaloluga linnake. Kirik, klooster, 4 toidukohta, Kolumbuse eramaja (nii see saareke, Madeira, Kanaarid kui ka kogu Hispaania/Portugali maismaa läänerannik püüavad kõik ennast Kolumbusega ja tema tegemistega siduda. Sildid, et vot just siit alustas ta.. On igal pool meie teel), pood, haigla (siia on kolinud ka arvestatav osa rikkamaid portugali pensionäre – kes käivad taksoga poes), suur taksopeatus nagu bussijaam, ning hulganisti omavalitsushooneid,konverentsikeskuseid ja muud sellist. Eraldi veel mainimisväärt oli linna keskel asuvad augud/peidikud mis nüüd on kenasti kaevurõngastega kaitstud ja klaasiga kaetud. Nendes peidikutes hoidis saarerahvas vilja ja muud vara piraatide eest varjul.

Sööme linnas korraliku eine ning tagasi laeva. Eks see ookean ja viimane öö ikka väsitasid meid ära.

Portugalis on väga popp rahvusroog sarnane meie sashlõkile. Seda tehakse vardas nii looma-, sea- kui kanalihast ning serveeritakse lauale asetatavast ahjuroobihoidiku sarnaselt kronsteinilt – kuhu mahub rippuma 2-4 varrast.

Nagu ikka lõunaeuroopas siis süüakse kõike kuivalt ning kastmed tuleb eraldi tellida. Ketshup ja majonees muidugi on alati saadaval aga….

Järgmine hommik on liivatorm. Kohe laeva tekile minnes saad aru, et tallaalune krudiseb ning kaile astudes on ka endal kael ja suu liivast kare. Tuules käies on tunne nagu sind puhastataks liivapritsiga. Prrrr… st. kriuks. Mingil hetkel peale lõunat tuul vaibub ning igal pool on suured liiahunnikud.

Tuul on aga ajanud merel lained suureks ning need kohisevad ka sadamabasseini sisse.

Tekib korralik loksumine ning sadamateenistus palub kõik laevad ümber siduda, et ujuvkaile mitte liigset koormust põhjustada. Betoonkai tundub on merepoolsest küljest õõnes sest kais olevad augud laulavad. Kui laine tuleb kaisse siis puhutakse õhk kai alt vilega välja ja laine taganedes imetakse samade aukude kaudu suhinal sisse. Panen ühe väikese palli augule ette ning tuul puhub selle puhinal lendu (hoiab õhus hõljumas) ning siis imeb uuesti tagasi augule ette. See võiks olla nagu igavene vaatemäng.

Ilm on nüüd jätkuvalt soe aga pidev sadu ja niiskus on paadis sisekliima hapuks ajanud. Kõik puu ja juurviljad riknevad 3 päevaga ning kajutites levib hallitus ja niiskusega kaasnev kaltsuhais. See jäi meid saatma kuni Kanaarideni.

Madeira, Funchal

31.10.2012-05.11.2012

Saabume Madeirale õhtul – just hetk enne pimedaks minekut.

Sadam on puupüsti täis ning Laevale koha leidmine päris keeruline. Sadamakapten sätib meid suure puulaeva pardasse, kust maaleminek on tõusuga päris mugav, aga mõõnaga paras akrobaatika.

Lisaks selgub, et sadamas on lõppenud otsa kõik WC ja dushiruumi kaardid ning meile ei ole ühtegi pakkuda. Aga ei olevat probleemi. Kutsugu me aga WC vajaduse korral teda raadiost KANALIL 16 ning tema kohe tuleb ja teeb uksed meile lahti.

(Olgu öeldud, et kanalit 16 kasutatakse merel vaid teiste laevad välja kutsumiseks ning hädaolukorral. Meie puristlik kasvatus ning merekoolist kaasa saadu oli kanal 16 abil kempsu minekuga  sügavas vastuolus. Rääkimata asjaolust, et Teade – “tahan pissile” levis igas suunas Stella Marise tipus oleva antenni abil vähemalt 60 miili kaugusele.)

Otsad kinni läheme linna kaema.

Funchal jätab äärmiselt sümpaatse mulje. Linn on väga hoolitsetud ning puhas ja meeldib mulle isegi rohkem kui Jersey. Madeira on Portugali sisese SKP alusel peale Lissaboni kõige rikkam piirkond ja seda on ka näha.

Oleme sattunud linna just Halloweeniks ja kõik tänavad on täis erisuguseid maskeeritud kolle, nõidu ja metsatrolle. Mida hilisemaks aeg läheb seda hirmsamaks muutuvad kollid.

Einestame väga muhedas restoranis, kus meile tuuakse särisevatel pannidel ette kohalikke hõrgutisi – nii pudulojustest kui mereandidest.

Satume oma linnaekskursioonil ka hipide kommuuni, kes on vallutanud ühe mahajäetud varemeis 3 korruselise maja teise korruse ja peavad seal mingit kultuurikeskust. Seal käib hirmus disko ning koledad nõiad (sry murueided) serveerivad 2 eur/klaas omavalmistatud sangriat. Kuna sangria on vedel ning tahab varsti välja selgub, et hipidel ei ole oma kempsu. Selleks tuleb minna kõrval asuvasse baari ja nii me ka teeme.

Kõrtsides pakutakse lisaks tavapärastele napsidele ka kohalikke likööre (mida tehakse kohalikust pahamaitselisest puskarist). Liköörid on näiteks paprika, cayene, sibula -aga ka ananassi, apelsini ja banaani.

Ühe baari uksel küsib noormees “you are from Estonia are’nt you?”. Yes?! Tuleb välja, et poiss oli Eestis 2004 IT ala vahetusüliõpilane eRasmus programmi alusel.

Kogu linn ja tema tänavad on kära ja mürinat täis ning meenutab väga pilte Lissabonist.

01.11.2012

Sõidame kondliga linna kõrgeima tipuni, külastame seal kirikut ning siis võtame sisse koha järjekorras ühele Madeira kuulsale atraktsioonile. Meile räägitu alusel oleme pisut pabinas, sest väidetavalt kihutad sa ilma mingi pidurite ja juhtkangideta puusaanil (puuduvad ka turvarihmad vms) järskudest tänavatest meeletu hooga koos teiste saanidega alla. Taga seisavad kaks meest kes annavad hoogu juurde, vahepeal aga ronivad kõrval-saanile kolleegidega lobisema ja jätavad su üksi kihutama otse alloleva ristmiku ja majaseina suunas. Siis viimasel hetkel karjatavad õudselt ja hüppavad tagasi sinu saanile ja juhivad napilt su majaseinast mööda järgmise kuristiku suunas. Nii meile siis räägiti.

Tegelikus osutus oluliselt leebemaks ning ohutunnet küll kordagi ei tekkinud. Aga lõbus oli küll.

Finish oli kusagil mäekülje keskel, ehk päris all-linna meid välja ei sõidutatud. See omakorda andis võimaluse tekitada sinna korralik turistilõks.

Loobusime ja keeldusime kõigist pakutavatest teenustest ning alustasime teekonda mäest alla. Hakkas sadama.

Järele jooksnud taksojuht tegi viimase meeleheitliku pakkumise. Viis eurot kesklinna- vaadake ise milline ilm prrr. Jääme seisma. 5 eur ei ole meil kamba peale küll mingi raha, et ok läheme. Jõuame üles tagasi ja küsime taksojuhilt veelkord üle – 5 eurot jah?

Tema “jah – per inimene”. Naerame ja lehvitame.

Siis tuligi vihm mis muutis tänava minutiga vahutavaks jõeks.

Kükitasime erinevates ukseaukudes- kus keegi sai.

Minu ukse vastas avanes tänavale teine uks ning üks näitsik pistis nina välja. Vaatas natuke ilma siis mind… Läks sisse tagasi ja tulo kahe vihmavarjuga välja. Ühe andis mulle. Lehvitas ja läks oma teed. Selline lahkus võtab sõnatuks.

Vahepeal vihm katkes ning lubas meil teekonda allamäge jätkata. Uue sabina alguses olime kenasti suuremas kangialuses sildiga “kristlik missioonikeskus”. Suur oli meie ärevus, kui värav meiele avati ning meid sisse kutsus. Õnneks oli tegemist automaatse avamisega ning maaligidal oli fotosilm. Kuna me ei plaaninud keegi veel usku pöörama hakata siis igaks juhuks värava piirist üle ei astuud. Mine tea kas seespool ka fotosilma on ning äkki on liiklus ainult ühepoolne (sisse saab/välja mitte).

Lõpuks ilm siiski paranes ja saime paati.

02.11.2012

Järgmine päev rendime auto ja teeme saarele ringi peale. Küsime kohalikelt vaatamisväärsuste kohta ning lahkesti tehakse meie kaardile pastakaga ringid kus kindlasti peaks ära käima. Kohti saab päris mitu.

Alustame ca 20 km kaugusel olevast Ribeira Bravast, kus sööme superlõuna. Eriliselt hea oli kalasupp ning sellele järgnenud sashlõkk veise sisefileest (kokku 14 eur!!!). Edasi.

Madeira saared, erinevalt Kanaaridest on väga järsu kaldaga. See tähendab, et kõrged kaljud algavad kohe veepiirilt ning nö. ujumisrandu on väga vähe ja needki tekkinud inimkäe abil. Seetõttu läheb autotee pidevalt kas mööda järsku merekaljut või kurvilist mäeahelikku mööda kõrgemale. Meid on saatnud reisi algusest peale suht kehva ilm ning ega truu sõbrana see siingi meid maha jätnud. Mäkke jõudes soitsime ca 3 tundi lihtsalt pilves (mitte selles lõbusas) ning ainukesed vaatamisväärsused olid aegajalt udust ilmuvad lehmad.

Vaade mida oleksime pidanud mäetipul nägema aga oleks pidanud olema umbes selline:

Mööda mäeaheliku tippu mõlemal pool laiub ühtäkki roheline tasandik nii kaugele kui silm ulatub. Tegemist on vaid Madeiral leiduva eripäraga, kus vulkaaniline ahelik on moodustanud veekindla ümbrise mis täitunud mulla ning kõduga on loonud saarele loodusliku veehoidla. Seda kasutatakse ainult rangelt joogiveeks ning kõik muud veeliigid (magestatud merevesi ja kanalisatsioon on kasutuses põllumajanduses).

Järgmiseks möödume (mäletate- see on kujundlikult, sest meie möödume ainult pilvest) kõrgeimast mäetipust (Pico Ruivo 1862m), kust avaneb hingemattev vaade üle saare mõlema (ida ja lääne) kalda.

Tagasi reaalsuses- hakkame laskuma ning mingi hetk jätame pilved enda kohale õhku.

Poekene mäeküljel pakub meeldivat vaheldust. Ostame suure kotitäie kuivatatud viigimarju, ühe shokolaadi ja suure pudeli valget veini (4 eurot kokku) ja jätkame laskumist. Päris mere ääres jõuame laavamassile ehitatud linnakesse Porto Moniz. Siin pisikeses kuurortis saab jalutada laavakuhjade vahel, ujuda looduslikes basseinides ning väidetaval süüa saare parimaid mereande. Ju siis väävel parandab nende maitset.

Jätkame reisi ja jõuame Sao Vicente nimelisse kohta kus saame viimase grupiga sisse maaalustesse laavatunnelitesse. Kunagi ammu, ammu voolas siitkaudu välja maasügavusest tulikuum laava ning ehitas saart.

Nüüd tühjana on nad järjekordselt üks saare mageveereservidest ning turismiobjektidest. Laest ripuvad salaktiidisambad ning huvitava nüansina kohtame all ka rohelust. Nimelt satub koos veega maa alla ka seemneid mis iga valgusallika (laternad) juures on hakanud jõudsasti kasvama (peamiselt sõnajalad).

Välja jõudes on kottpime öö ning otsustame tagasi koju minna. Nüüd valime kiirtee ja jõuame praktiliselt 30 minutiga ümber saare sõites Funchalisse. Kiirteed jätavad sügava mulje, sest pisike saar (260 000 inimesega) on selles osas täiesti maailmaime. Tohutud sambad kuristike kohal, tunnelid ja sillad mis on tulnud ehitada selle 6 realise tee ehitamiseks. Siia on maetud ilmselt sadades miljonites riigi ja euroabi.

Koht kuhu ei jõudnud oli Santana- kus asuvad piirkonnale iseloomulikud maani ulatuvate viilkatustega punased majad.

03.11.2012

Hommiku lahkub Jaanika ning asendama saabuvad Toomas, Merike, Veroonika ja Raul.

Raoul on olnud juba nädalakese saarel puhkamas ning nüüd jätkab meiega Tenerifele.

Ka nemad teevad kiired ringid linnale peale.

Selgub, et mere ebausu tõttu (halb ilm) tuleb kingiks saadud vihmavari välja visata. Kuna õnneks sajab pidevalt siis polnud probleemi kaldal vihmavari järgmistele hädalistele edasi kinkida.

Hallitamine ja kopitamine laevakajutites võtab tuure juurde.

04.11.2012

Hommikul äratab mind kole pauk.

Ronin välja ja eemal sadamas paistab suitsusammas.

Üks purjekas on süttinud põlema ning just on plahvatanud ka gaasiballoon. Tuletõrje kustutab ning sadamabassein on paksult vahtu täis. Pärast vaatama minnes on tuli alguse saanud ahtrikajutist ning temperatuur olnud nii kuum, et kogu poom on ära sulanud. Mingi hetk lahkus ka vilkuritega kiirabi. Infot me väga ei saa- mis ja miks juhtus ja kas oli kannatajaid.

Tangime kütust ja hakkame lahkuma.

Stardime Tenerife suunas. Võtsime piirivalvelt ka eriloa külastada kursile jäävat looduskaitseala Salvage Island, mis on kaugeim Portugalile kuuluv looduskaitseala… Seal on kõik nii nagu kunagi loodus selle lõi. Luba kehtib 3 ööpäeva ning sellega peaks kaasnema ka õpetus mida saarel tohib/ei tohi teha. Meile küll sellist epistlit ei loeta ning antakse ainult loa number – 3612 – mis tuleb öelda kui keegi juhuslikult peaks küsima.

Õhtul märkan taevas lennukit mis lendab suhteliselt madalal- suund sama mis meil. Tekib naljakas arusaam kulgemiskiirustest. Lennuk on teel Tenerifele nagu meiegi. Sinna on veel ca 400 km. Meile tähendab see 3 päeva merel aga lennuk kiirusega 800 km/h on alustanud juba maandumist (30 minuti pärast kohal).

Saareni on 170 miili ning 6.11 hommikul olemegi kohal.

Ilm aga on keeranud jälle tormiseks ning kuigi möödume saarelt väga lähedalt siis turvalist ankrukohta me leia ning pisikese kummipaadiga hakata sellises laines saarele minema oleks puhas rumalus. Maailmas on kahte sorti meremehi – vanad ja julged meremehed.

Teeme saarest paar pilti ning jätkame teed.

Sama teeb ka saare juures märgatud katamaraan, kelle jätame küll varsti kaugele maha.

Kuna ööd on pimedad ja kuupaisteta siis valgustab laeva ümbrust helendav plankton.

Veel 90 miili ning 07.11 varahommikul jõuame Tenerifele. Juba eelmine õhtu oli pimedas näha kauget helendamist. Näha oli otse ees Tenerife valgus aga ka vasakult nõrgemini kumav Gran Canaria.

07.11.2012

Tenerife, Santa Cruz – saabume kell 5 hommikul, ilm on loomulikult vihmane. Toomas ja Veroonika lahkuvad – Toomas sõidab bussiga lõunasse ning Veroonika läheb kohalikku poodi tööle. Meie käime korra õhtul linnas, ostame paadipoest uue vendri (Sineses purunenu asemele) mereshampooni ning veepuhastuskemikaale mida pannakse joogivee tanki. Pärast teeme kortsus ühed õlled ja võileivad. Kõik on pisut väsinud ning läheme tagasi laeva.

08.11

Ilm jätkuvalt kehva ning otsus tehtud. Läheme paadiga lõunasse paremat otsima. Kaspar ja Merike lähevad bussiga randa ning Raul, Virko ja mina tegeleme paadi transpordiga.

Laine, tuul ja hoovus aga osutuvad sellisteks, et jouame kohale väga kiiresti (keskmiselt kiirus 7 sõlme). Teised alles otsivat rannas kohta kui meie juba kohal. Sadamasse joudes kinnitame imestunud sadamakaptenile, et jah – helistasime küll ja panime koha kinni. Kapten kehitab õlgu ning asub meile kohta otsima. Kaspar, kes esindab bussimeeskonda helistab sadamast, et kus te siis ikkagi olete. Meie imestame, et miks ta meid ei näe. Siis selgub, et olime laevas liiga palju Sangriat joonud ja jõudnud valesse sadamasse. Aga ilus sadam. Kaspar ja Merike tulevad bussiga kohale.

09.11.2012

Väga ilus ja soe ilm. Tassime välja padjad ja madratsid, et see hirmus hallitus ja niiskus ära kõrvetada. Toimub ka teiste paadi komponentide puhastus.

Vahetame jälle sadamat – Marina Del Sur.

See on sadam kuhu pidime eile jõudma.

Mitte väheoluline on sadamate pakutavad teenused. Seni oleme üldjuhul jäänud rahule – kui 10 palli süsteemis hindele 4 vastanud sadamaid on teele jäänud hulg siis

nüüd see Del Sur aga hiilgab punktidega 1 miinus. WCdes puuduvad prillauad, dushi all keeldub vesi ära voolamast, uksed ei käi lukku ning lagi on nii kõvasti läbi voolanud et krohvi tilgub pähe. Selle luksuse eest võetakse meilt sadamatasu 36 euri ööpäeva eest.

Täna on tähtis päev. Kell 18:00 täitub meil 2 kuud merel – wow! Tähistame seda väga peene toiduga söögikohas ning joome kõrvale Pago De Los Capellanes veini 22.50 pudel. Lauale tuuakse tohutu vaagen röstitud ja praetud kalade, krevettidega. 5 inimest näevad koledat vaeva, et neist jagu saada (lõpuks ikka vaagen võitiski).

Mina pistan nahka imemahlase veiseliha.

Sadamas on ka teine Eesti jaht Wesipruul mis pakub Eesti turistidele siin tuuritamisvõimalusi. Selle kapten Kristo Kööp liitub meiega õhtusöögiks ning hiljem ka paadis toimuval aftekal.

10.11.2012

Järgmine päev teeb Kristo meile oma bussiga lähikonnas tuuri. Siin tuleb välja on oma Eestlaste kogukond, kes regulaarselt koos käivad.

Õhtul teeme veel ühe õhtusöögi, et mitte tühja kõhuga merele minna. Ka Kristo tuleb- kaasas üks vanem halli habemega hipi laadne kuju. See teretab viisakalt ning ajab merejuttu. Meie palume kõigil istet võtta.

Vana istub, võtab jutu üles ning enam ei saa 2 tunni jooksul keegi teine silpigi öelda. Tuleb välja, et tegemist on endise jäägripealiku Jaak Mosinaga (loe lähemalt 08.11.2012 Eesti Ekspressist). Kes esindab suurt sallimatust kõige ja kõigi aga eriti Eesti poliitikute vastu.

Kell 21:30 laseme otsad lahti ja plaanime teha ilmaennustuse kohaselt ca 7 knotsi ja jõuda Las Palmasele kell 9 hommikul. Võta aga näpust. Vana on plaaninud minu jaoks etapi lõppu kena vimpka ja peksab kottpimedal merel üles koledad murdlained, suure swelli ja kaldalt tagasi peegelduvad koletised mis hammustavad meid ahtrist. Tuul tõuseb lubatud kuni 10m/s asemel 17m/s ja puhub otse näkku. Kiirus langeb 3,5 knotsini.

Las Palmas 11.11.2012 70 nm

Oleme Virkoga vahis kella kolmeni öösel, peale mida asendavad meid Merike ja Kaspar. Kell üheksa hommikul jälle meie. Hommikul on tuul taandunud 12 m/s ja lained pisut rahunenud. See eest sajab nagu oavarrest. Kuna prillid, nägu, suu ja juuksed on üle peksnud lainetest mürksoolased siis suhtume mageda vee dushi pigem positiivselt. Kell 14:00 on Las Palmases kenasti otsad kinni.

Minu 3100 meremiiline etapp on nüüd ametlikult läbi saanud. Juba homme aga saabub siia perekond kellega tahame järgmised 10 päeva saare lõunaosas kosutavalt puhata.

Väike vahekokkuvõte Stella Marise purunenud ja rikki olevatest asjadest.

– Pilssi ilmub pidevalt vett, keegi ei tea täpselt kust

– tuule tugevus ja suund erineb meie ja mõõdikute arvates oluliselt (läks mingi hetk korda)

– AIS ei tööta.. Ei oota töötab küll, ähh ei tööta

– Grootmasti vintsi hammasrattad ei haaku ja seetõttu on tormiga võimatu rehvida (fixed)

– Lambid ja nendevahelised juhtmed on saanud soolast vett ja oksydeerunud

– GPS Plottes viskab vahetwahel pildi eest

– rool püsib koos – aga see on teema

Las Palmasel koos välja tõstmisega

– Satelliidi telefon on vilkur (fungab ei funga)

– Väline VHFi ekraan on superudune ja kasutamine on seetõttu väga keeruline.

– Plastist osad ja luugid murenevad, pragunevad

– Akende tihendid ei pea ja tilgub (eriti kondents vesi)

– Parandada on olnud vaja Webastot (fixed)

– Dushi äravool yhes wcs ei funga (fixed)

– Akulaadija mootorilt

– Pliidi ahi

– veepumpa on vahetatud 3 korda