Mallorca – Tallinn 2010

Märkmeid merereisilt: Britt Tulit

Seltskond koosnes kümnest inimesest: Kaspar, Virko, Margus, Kalle, Sulev, Viljar, Monika, Anneli, Mari ja Britt. Aluseks 50-jalane Bavaria Stella-Maris.

Väljalend Tallinnast 25.03.2011 (reede) kell 7.00. Jõudsime 6 paiku lennujaama, check-in ja turvakontroll läksid tavapäraselt kuigi tuleb tunnistada, et kontrollimisega on nad natuke põhjalikumaks muutunud küll. Enne lennukile pääsemist kohtusime Sulevi ja Monikaga, kes olid mõlemad veidi enne meid kohale jõudnud. Annelit, kes pidi samale lennule tulema, ei olnud näha. Saime lennukisse ja ühel hetkel tuli siiski ka Anneli.

Esimene lend oli Tallinn-München. Münchenis jõime kohvi, käisime vetsus ja muud väga ei jõudnudki teha kui oligi juba aeg järgmisele lennule minna. Tore on see, et Müncheni lennujaamas pakutakse täitsa maitsvat tasuta kohvi – lihtsalt lähed ja lased automaadist topsi täis ja nii ongi.

Teine lend oli München-Barcelona. See läks ka ilusti, kui välja arvata see, et väljalend hilines ligi kolmveerand tundi. Hiljem selgus, et see tekitas meile tegelikult veidi komplikatsioone, aga tol hetkel me seda veel ei teadnud. Süüa pakuti sel lennul küll vaid mingit saiakest, aga muidu oli igati tore.

Viimane lend oli Barcelona-Mallorca. Esimesed kaks lendu olid Lufthansaga, viimane oli Spainair’iga. Viimane lend kestis u 30 min ja seal sai ainult osta sööke-jooke, tasuta ei pakutud midagi. Osta me siiski midagi ei tahtnud, oli pigem põnevus ja huvi kohale jõuda juba.

Ja jõudsimegi Mallorcale. Temperatuur oli  u 17 kraadi, kell kohaliku aja järgi 15 lähedal. Ootasime pagasit, lint pandi käima, pakke tuli igasuguseid, aga meie omi ei olnud. Paar õnnetut kohvrit käis seal hulga ringe ära, aga meist keegi ei saanud ühtegi pampu. Lõpuks läksime infoletti uurima, et mis me pagasist saanud on. Selgus, et pakid jäid Barcelonasse maha. Lubati lahkelt, et meile helistatakse kohe kui need on järgmise lennuga kohale jõudnud ja paremal juhul lubati isegi sadamasse ära saata. Niisiis hakkasime transporti otsima. Kellelgi oli info, et nr 1 bussiga saab enam-vähem õigesse kohta. Bussipeatuse leidsime ruttu ja ega bussigi kaua ootama pidanud. 2 € nägu ja bussile me saimegi. Küsisime juhilt, mitmendas peatuses maha peame minema, aga ta lubas, et annab meile märku kui on aeg maha minna, sest peatusi ta nii käigupealt kokku lugeda ei jõudnudki. Sõitsime u 20 min ja saime sadamast u 500 m kaugusele. Sadama leidsime ilusti kätte, aga väravatega sai veidi nalja. Esmalt seisime esimese värava taga ja arutlesime kuidas omade tähelepanu äratada, kuniks keegi taipas väravat katsuda ja selgus, et see ei olnudki lukus. Nüüd olime kahe värava vahel. Monika katsus teist väravat, see tundus lukus olevat ja sisse me ei saanud. Mõne aja pärast tuli esimesest purjekast üks mees, kes küsis kas tahame sisse ja avas meile värava. Kusjuures meile jäi esmalt mehe jutust mulje, et ega see värav lukus ei olnudki vaid me ei olnud lihtsalt osanud seda avada. Hiljem selgus, et oli ikka lukus ja mees oli meid niisama töganud. Igatahes pääsesimegi õnnelikult paadini, kus võtsid meid vastu rõõmsad Kaspar, Virko ja Margus, kes olid seal juba paar kolm päeva usinasti tööd teinud, et paati sõidukorda seada. Nagu nad hiljem seletasid ja piltidelt näitasid, olid nad just  mootori kajutist oma õigele kohale tagasi ja suurema segaduse koristatud saanud.

Saime oma asjad paati ära pandud ja läksime linnaga tutvuma ja sööma. Leidsime kohe sadama lähedal ühe toreda välilaudadega kohviku, istusime võtsime õlled ja kerged söögid. Väljas istudes hakkas siiski peagi jahe ja pärast sööki poe poole kõndides otsisime päikese poolseid kohti, et sooja saada. Pärast väikest jalutamist leidsime El Corte Ingles’i, kust ostsime natuke söögi- ja joogipoolist õhtuks.

Õhtul jõudis ka Kalle kohale. Temalt kuulsime, et meie pambud on vist lennujaamas olemas, aga helistanud ei olnud meile keegi. Otsustasime, et läheme igaks juhuks lennujaama ja vaatame järgi, kas pambud on seal. Niisiis sõitsime Monika, Anneli ja Kallega koos uuesti bussiga lennujaama. Pärast mõningat sehkendamist lennujaamas saimegi oma pambud kätte ja nii hakkas tõeline puhkus peale, enne seda oli ikka kogu aeg veidi närviline olla.

Laupäev (26.03), Mallorca – Ibiza. Hommikul uuesti poodi söögivarusid täiendama. Kui tagasi jõudsime oli ka Mari kohale jõudnud. Mehed tegid veel viimaseid ettevalmistusi ja u kella 13 paiku andsime otsad. Kohe selgus, et bensiinijaam, kuhu läksime oli kinni ja võtsime järgmise. Esmapilgul paistis, et seegi oli kinni, aga kui kai peale läksime tuli üsna ruttu ka üks asjapulk kohale ja saimegi kütuse kätte. Nii algas sõit Ibiza suunas.

Ilm oli päikesepaisteline, aga merel oli pigem jahe. Teekond pidi olema u 70 miili, millest esimesed kümmekond sõitsime mootoriga, siis tõmbasime purjed üles ja edasi läks ilusti purjetades suurem osa ajast. Viimased kümmekond miili sai mootor lisaks pandud, aga kiirus püsis üldiselt suurema osa sõidust 7 sõlme juures. Sadamasse jõudsime 23.30 paiku. Järgmisel hommikul selgus, et viimase 30 minuti eest kasseeriti siiski kogu päeva summa. Üldiselt on sadamamaksud u 50 € päeva eest, teisalt 10 näo peale ära jagades on ikka odav.

Pühapäev (27.03), puhkepäev Ibizal Eivisse linnas – kerge hommikusöök paadis, nõudepesu ja paadi tekipesu ning linnaga tutvuma. Anneli ja Monika olid juba hommikujooksu tehes ringi vaadanud ja näitasid meile suuna kätte, kuhu poole minna, et linna jõuda. Linn oli ilus, eriti vaated kindlusest alla linnale. Alla tulles lagunes seltskond laiali ja me Viljariga jäime Mari, Kalle ja Suleviga punti. Käisime ka ühes suvalises kõrtsis söömas. Praed olid 9 – 15 € tükk, aga väga maitsvad ja suured. Õlu oli 2,25 0,3 liitri eest. Pärast sööki jalutasime sadamasse tagasi ja veetsime seal paar tunnikest kokpitis veini juues, aga siis läks ilm päris jahedaks ja kolisime alla kajutisse.

Hiljem läksime kõik koos linnaga tutvuma, aga kuna diskokohad kõik kinni olid, siis piirdusime mingis pitsa- ja pastarestoranis söömisega. Maitsvad toidud olid ja tore oli istuda seal. Pärast sööki oli reipamatel veel mõte, et äkki ikka otsiks linna ainsa teoreetiliselt avatud tantsukoha üles, aga lõpuks ikka loobuti sellest plaanist ja välja kukkus nii, et linna parimaks tantsukaks osutus Stella-Maris, kus tants kestis varaste hommikutundideni (mina tean sellest siiski vähe, sest uni murdis mu juba natuke pärast südaööd maha ja ärkasin alles 9 paiku hommikul).

Esmaspäev (28.03) – Eivisse-Denia, u 70 nm teekond. Enne lahkumist käisime poes toiduvarusid täiendamas.

Välja sõites oli laine 1,5-2m, tuul kuni 7 m/s. Natuke sõitsime mootoriga, siis tõmbasime purjed üles ja saime purjetada u pool teekonnast. Siis soikus tuul ära, laine oli ka maha rahunenud ja lasime mootoriga edasi. Väga ilus päev oli, päike paistis, sprayhoodi varjus oli paras olla lühikeste pükste ja lühikese käistega särgiga. Täna nägime ka delfiine. Esmalt ujusid eemal, siis tulid õige mitmekesi täitsa paadi juurde ja saatsid meid mõnda aega. Margus sai neist väga ilusa video ka. Meil endil ühtegi pilte teha ei õnnestunud, aga eks saab pärast Marguselt video ja Virkolt ehk mõned pildid.

Sadamasse jõudsime natuke enne kümmet õhtul. Otsad kinni ja kohe sööma, sest täna läks nii hästi, et saime söögi just sadamasse saabumise ajaks valmis. Enne kui söögiga poole pealegi jõudsime oli sadamavalvur kohal. Virko käis temaga suhtlemas, sai pesuruumi kaardi ja maksis 30 € + 10 € mingit panti. Järgmisel hommikul selgus, et sinna lisandub küll veel mingi maakonnamaks ja tarbitud vesi ja elekter, aga tõenäoliselt on need summad väiksed ja siinne sadam tegelikult odavam kui Ibizal. Sadam ise on suur, täitsa uus ja väga ilus. Aga poodi on siit raske jõuda. Võtsime õhtul ette väikese jalutuskäigu, et välja selgitada kus lähim pood on, aga u 1-1,5 km raadiuses ei leidnud midagi. Kaugemal siiski oli poode, aga õhtul olid need loomulikult kõik kinni.

Denia-Alicante (29.03) Ilm on taas päikesepaisteline ja kaunis, ainult tuult on purjetamiseks vähevõitu.

Hommikul väike jalutuskäik Denia linnas (Kalle, Sulev, Viljar, Britt). Vaatasime natuke niisama ringi, jalutasime mingi künka otsa, kus oli miski kindlus, aga sisse sinna ei hakanud minema, sest selleks oleks pidanud pileti ostma.  Leidsime ka ilusa suure toidupoe, kus sai siis toidu- ja joogivarusid täiendatud. Vaatasime ka kohaliku Helly Hanseni poe üle. Riiete valik oli väga väike ja hinnad pigem kõrged, aga igasuguseid roostevabasid ja muid vidinaid oli täitsa palju ja suhteliselt normaalsete hindadega.

Kella 13.30 paiku kogunesime kõik uuesti paadi juures, otsustasime et käime ühiselt söömas. Valisime esimese ettejuhtuva sadamarestorani (neid on siin tõsiselt palju). Sõime igaüks korraliku prae või salati ja võtsime kõrvale paar õlut või veini, kuidas kellelegi maitses. Arve oli kümne peale kokku u 160 € – sadamarestorani kohta igati soodne värk.

Sadamast sõitsime välja 16-paiku. Mulje Deniast jäi igati positiivne, oli selline ilus ja täitsa armas väike linnake.

Õhtul pimedas jõudsime Alicantesse. Kell oli vist 9 või midagi sellist. Kaikoha saime otse sadamakontori ette ja kusagile jalutama enam õhtul minna ei viitsinudki kuna terve järgmise päeva pidime seal veetma.

Päev Alicantes (30.03)

Täna magasin väga kaua, kella 10-11 paiku sai küll hommikust söödud, aga pärast seda kobisin magama tagasi, sest randa päevitama ei viitsinud minna ja mäkke ronimiseks tundus kah veel vara olevat rääkimata sellest, et pärast eelmist õhtut oli tiba väsind ja nõrk olla. Kella 13-paiku ajasin end siiski püsti ja asusime Viljariga teele, et järjekordne mäe otsas olev kindlus üle vaadata. Esmalt käisime ühest väikesest poest läbi, et paar õlut teele kaasa osta ja seejärel asusime otsima teed kust üles mäkke saada. See ülesanne osutus oodatust keerulisemaks. Mingi trepp küll läks üles, aga seda mööda väga kaugele ei jõudnud ja edasi tulid vaid pisikesed tänavad, millest enamik üles poole suunduvaid lõppes mingil hetkel kellegi koduuksega. Lõpuks jõudsime siiski ühe õige trepini ja alustasime kindluse vallutamist. Üles ronimine võttis vist umbes tunnikese. Teel lahendasime ka ühe õlle, ülejäänud kolm jäid varuks. Ülal selgus tore tõsiasi, et isegi raha ei küsitud kindlusse pääsemise eest ja vaated olid seal igati ilusad. Ilm oli õnneks taas selge ja nii saime igasse suunda pilte teha ja muidu hea ülevaate nii sadamast, rannast, eilsest teekonnast kui ka homsest eesootavast teest. Pidime just laskuma hakkama kui nägime Kallet, Sulevit ja Mari. Niisiis jätkasimegi ühiselt teed. Allatulek oli veel ägedam kui üles ronimine, mitte seepärast, et kergem oli vaid tee oli lahedam – see oli nagu miniatuurne Hiina müür. All otsisime ühes vaikses kõrvaltänavas asuva kebabi putka, kus sõime kebabi ja jõime rose veini peale. Väga maitsev oli ja 10 € nägu sai korraliku kõutäie koos paari pokaali veiniga. Edasi läksid meie ja teiste teed jälle lahku, sest teised olid juba enne shoppamas käinud ja tahtsid nüüd sadamasse tagasi minna, meil aga oli plaan veel poodides ringi vaadata. Üsna lähedalt leidsimegi El Cort Ingles kaubamaja. Tüdinesime siiski shoppamisest nii ruttu, et peale ühe kruusi midagi ostetud ei saanudki.

Sadamas tegime jälle puhkepausi ja paar tundi hiljem läksime suurema seltskonnaga uuesti poodi, et toidu ja joogivarusid täiendada. Teel tulid veel vastu Margus ja Kaspar. Nendega sai siis kokku lepitud, et nad tulevad mõne aja pärast meile kummipaadiga sadama linna poolsesse serva vastu, et me ei peaks pikka ringi ümber sadama tegema oma poekompsudega. See plaan töötas väga hästi ja me saime kerge vaevaga kogu ostetud õlle, veini ja toidutagavara paati transporditud.

Alicante oli ka täitsa tore linn, kindlus oli ilus ja huvitav ja ka muuseume oli seal mitu tükki. Me küll üheski muuseumis ei käinud, aga küllap seal vaatamist oleks jätkunud. Ka rand oli kohe linnas.

Alicante – Cartagena (31.03)

Väljasõit oli plaanis 11 ajal. Mõtlesin, et käiks enne sadamas pesul. Selgus aga, et pesemisega on keeruline – duššid olid, sooja vett oli ka, aga külma vett ei olnud. Nii jäigi seekord pea pesemata. Monika ja Anneli olid juba enne mind lõpetanud ja ära läinud, me Mariga olime veel pesuruumis kui saabus üks hispaanlanna. Ma veel vaatasin üllatunult, et huvitav, miks ta arvutiga pesuruumi tuli, aga ei osanud sellest midagi mõelda. Kui Mari oli pesuruumist eesruumi juukseid kuivatama läinud ja mina ka oma asjad pesuruumist kokku korjasin pani tütarlaps ukse põmaki kinni ja peatselt selgus arvuti vajalikkus – ta pani muusika mängima enne kui dušši alla läks. Ma sain omadega valmis ja läksin ära, aga Mari seiklused tüdrukuga jätkusid sellega, et mõne hetke pärast olla tüdruk välja tormanud ise hispaania keeles „kuum, kuum“ karjudes ja palunud rätikut laenuks. Mari just enne kurtis mulle, et näe veini plekid on rätiku peal, oleks ikka hädasti seda pesta vaja. Igatahes tüdrukut need ei häirinud vaid ta olla rõõmsalt oma kuumas vees kõrvetatud pea sellega ära kuivatanud ja räti ilusti tagasi andnud. Miks tal endal rätikut ei olnud või miks ta seda ei kasutanud – sellest ma aru ei saanudki.

Igatahes kella poole kaheteistkümne paiku andsime otsad ja alustasime teed Cartagena suunas. Umbes tund pärast sadamast väljumist nägime taas delfiine, oli küll üsna suur parv (6-7 tk), aga väga ligi nad seekord ei tulnud ja häid pilte seetõttu neist ei saanud.

Sõit sujus ilusti ja õhtuks olime Cartagenas.

Päev Cartagenas  (01.04)

Plaan oli veeta hommik linnaga tutvudes ja sõita välja kell 15.00. Läksime kella 11 ajal jalutama Viljari ja Mariga. Tatsasime vanalinnas, astusime paari suveniiripoodi sisse, sain Moonile kõrvarõngad. Leidsime ühe väikese toidupoe, kust ostsime paar siidrit, õlut ja ühe joogijogurti. Edasi suundusime parki, et jalgu puhata ja keelt kasta. Pärast läksime teist teed pidi sadamasse tagasi. Seal tahtis Viljar uuesti laeva minna, et teistega söögipoodi minekuks kokku saada, meie Mariga olime aga juba nii pikalt ette jalutanud, et lõpuks otsustasime ikka sadamasse põikamata poodi minna. Poodi me siiski ei jõudnud, sest siesta tuli peale ja pood pandi just meie nina eest kinni. Läksime nördinult taas sadama poole kui leidsime ühe pisikese moslemite toidupoe. Sealt saime hakkliha, kartulit ja muid pudinaid, et vähemalt ühe söögikorra tehtud saaks. Sadamasse tagasi jõudes kohtasime Kasparit ja selgus, et vahepeal oli otsustatud, et jääme siiski veel üheks ööks Cartagenasse. Niisiis käisimegi kõik koos söömas ja läksime pärast seda Viljariga uuesti linna. Teise satsi linnas käimisega saime veel mõned kingitused ostetud ja ühtlasi käisime uuesti toidupoes. Pärast selgus, et ka teised olid toidupoodi läinud. Igatahes on meil nüüd süüa küllaga.

Hiljem selgus, et selle toiduga sai siiski hakkama parasjagu selle ja järgmise päeva ja mõningaid asju jätkus veidi kauemaks, aga üldiselt pidime ülejärgmisel päeval ikka portsu tavaari juurde ostma. Selle ostmisega oli veel selline huumor, et kuna poodi hakati juba sulgema ja isegi tuled olla vahepeal juba ära kustutatud, siis olid meie pakikandjad õige kiiruga asju kassas kottidesse toppinud ja ära läinud, hiljem aga selgus, et koos kogu oma kraamiga oli kaasa sattunud ka üks kassapidaja enda toidukottidest, mis oli kogemata meie asjade vahele jäänud. Kuna pood oli juba kinni, siis tagasi ei olnud seda ka kuhugi viia ja nii me saimegi kotitäie mingeid maiustusi kauba peale. Mõttes palusime müüjalt vabandust ja pidasime teda hea sõnaga meeles, sest maiustused maitsesid hästi.

Õhtusöögiks tegime kotlette, keedetud kartuleid-porgandeid ja toorsalatit.

Cartagena oli päris huvitava arhitektuuriga linn, muuseume oli palju, rannapromenaad oli pikk ja ilus ja vaatamist oleks sealgi jagunud kauemakski.

Cartagena-Almeria  (02.04)

99 miiline päevatee. Teed alustasime kella 9 ajal hommikul. Mina ei viitsinud üles ärgatagi teele asumiseks vaid ärkasin alles tunnikese hiljem ja hakkasin arvepidamist üle vaatama ja muljeid kirja panema. Üllatusena avastasin, et raha on 100 € rohkem kui arvelduste järgi olla saaks. Tuleb veel kontrollida, et mis värk sellega on (hiljem selgus, et olin kogemata ühe arve 100€ suuremana kirja pannud).

Lõuna paiku tõmmati mõneks ajaks gennaker üles, sellega saime kiiruseks 3-4 sõlme (3 meetrises külgtuules). Enne purje mahavõtmist sai mootorpaat vette lastud ja sellega paar tiiru ümber jahi sõidetud, et saaks ka väljast poolt ilusaid purjetamise pilte. Samuti sai siis ujumas käidud – soodiots sõlmega ümber käe või kere ja jahi taha lohisema, see oli super. Vesi pidi küll üle 15 kraadi olema, sest ega külm küll ei jõudnud selle mõne minutiga hakata. Aga 4-sõlmene kiirus oli ikka nii tugev, et ujumisriided kippus küll seljast rebima. Pärast sai end duššiga üle lastud, et sool maha raputada, sest vesi on nii soolane, et selliseks ei kannata nahka jätta.

Pärast nägime jälle delfiine. Üks u 7-pealine parv ujus õige lähedalt mööda, aga meid saata nad seekord ei viitsinud.

Sadamasse jõudsime vist u 12-paiku öösel. Selleks ajaks oli just söök kah valmis saanud, sõime kõhud täis ja läksime osa seltskonnaga natuke linnaga tutvuma. Ega me kaugele jõudnud, peatänava otsa saime kätte, astusime seda mööda veidi, siis keerasime ühte suuremasse kõrvaltänavasse, kus leidsime avatud, tänavaterrassiga ööklubi. Anneli ja Mari said sisse, Viljar, Virko ja mina jäime ukse taha kuna meil olid sandaalid jalas ja poistel ka lühikesed püksid. Istusime siis seal veidi terrassil, jõime ühe valge veini ja tüdrukud lõid sees veidi tantsu. Hiljem käis Virko riideid vahetamas ja läks ka sisse, me Viljariga läksime siis sadamasse tagasi.

Päev Almerias (03.04)

Esimene vihmane päev, aga ega seda vihma palju ei tulnud. Hommikul kella 11 paiku läksime Mari ja Viljariga jalutama, Kalle ja Sulev olid juba varem läinud ja teised pidid veidi hiljem minema. Leppisime kokku, et kohtume natuke hiljem linnas ja läheme ühiselt sööma. Olime just peatänava alguseni jõudnud kui kohtusime Kalle ja Suleviga. Sulev liitus meiega ja Kalle läks paati tagasi pikutama, sest kuna oli pühapäev siis olid kõik poed kinni ja teha ei olnud linnas väga midagi. Leidsime kaardilt mingi kindluse moodi asja ja otsustasime, et vaatame siis vähemalt seda, et mingigi eesmärk oleks sel jalutamisel. Teel kindluseni leidsime ka mõne väikse toidupoekese, kust sai veidi roosat veini ja jäätist ostetud. Mõlemad olid maitsvad. Üsna varsti hakkaski paistma mingi müür ühe kõrgema künka otsas ja võtsime suuna sinna. Üles jõudes selgus, et see oli tükike mingist kindlusest, aga mitte päris see, mida otsima olime läinud. Siiski oli ka sealt ilus vaade nii alla linnale kui ka teisele kindlusele. Lisaks paistis all ka mingi loomaaia moodi värk. Tahtsime just seda lähemalt uurima minna kui juba helistasid Virko, Margus ja Kaspar ja ütlesid, et olevat toreda söögikoha leidnud. See oli mingi Plaza de Torres vms ja seal olevat Octoberfest – hea õlu, uhked praed ja reibas muusika. Ülalt alla linnale vaadates leidsime üsna ruttu õige koha kätte – see oli härjavõitluse areen, mille keskele oli hetkel lihtsalt suur peotelk koos igasugu grill-lettidega püsti pandud. Peagi jõudsid sinna ka Kalle, Anneli ja Monika. Kui rahvas koos, tellisime ringi õllesid ja 5 portsu ribi kartulitega. Tellimine käis nii, et esmalt maksad kassas, siis lähed kviitungiga leti juurde ja saad oma makstud kraami kätte. Kuna teenindajad suurt inglise keelt ei osanud ja meil jälle hispaania keele tundjaid kambas ei olnud, siis tekkis siin jälle huvitavaid segadusi – õllesid sai tellitud paar tükki rohkem kui vaja ja takkajärgi tuli välja, et soovitud ribide asemel olime hoopis seakoote tellinud. Aga maitsesid needki väga hästi ja üks ports oli ikka kahele paras – istusime siis pika laua taga, panime portsud keskele ja igaüks jagas portsu oma vastas istuva lauanaabriga. Pärast selgus veel, et õllesid välja nõutades oli meie esimene tellimus neil kuidagi maha tõmbamata jäänud mistõttu saime igaüks kaks õlut ühe hinnaga.

Pärast söömaaega jalutasime sadama suunas tagasi ja otsisime mõnd järgmist väikest poodi, kus veidi puu- ja juurviljavarusid täiendada, samuti mõni rumm leida ja jäätist ka. Jäätis oli plaanis pannkookide juurde. Saimegi kõik vajaliku ostetud ja läksime paati tagasi. Siis sai veidi aega niisama puhatud ja oligi juba aeg õhtusööki tegema hakata. Anneli ja Monika tegid valmis väga maitsva mereandidega paella-laadse roa.

Pärast söömist hakkas osa rahvast kaarte mängima ja me Viljari ja Kallega läksime kaile jalutama ja paate vaatama. Olime tagasi jõudnud ja istusime kokpitis, kui mingile hetkel hakkasid kaardimängijad nõutama, et lubatud pannkookide jaoks oleks nüüd õige aeg. Nii saigi tainas valmis tehtud ja koogid küpsetatud. Need kadusid täpselt sama kiirusega kui ma neid ette suutsin anda ja jälle oli rahval kõht täis ja meel hea.

Pärast mängisime veel Aliast, naised vs mehed ja seekord võitsid naised.

Almeria on seni nähtud linnadest räpaseim ja peale Rambla ja nende paari küngaste otsas paikneva kindluse, millest ühes me käisime,  ja härjavõitluse areeni, kus parasjagu Octoberfest oli, ei olnud seal väga midagi vaadata. Linn ise on pigem uus ja tööstuslinna olekuga. Pisemad tänavad haisesid üsna hullusti ja maa oli prahti täis nagu Indias – üks korralik „teeme ära“ aktsioon oleks sellele linnale küll abiks.

Almeria-Motril u 70 miili (04.04)

Kohe pärast sadamast välja saamist tõmmati genu ja groot üles ja kiirus on 6,5 – 7,5 sõlme. Väga tore purjetamine. Tunnike hiljem oli tuul siiski selle võrra vaibunud, et tuli mootor lisaks panna. Päev pidi tulema suhteliselt rahulik ja lühike, sest esialgse arvutuse järgi pidi läbida olema u 35 miili. Mingil hetkel selgus siiski, et arvutuses oli viga ja teekonna tegelik pikkus on umbes poole suurem. Samas oli meie diislivaru juba üsna napiks jäänud, sest purjetada oleme saanud ikka pigem vähe. Nii otsustati, et põikame sisse Adra nimelisse sadamasse ja tangime seal. Mina olin selleks ajaks paar tundi raamatut lugenud ja nii sügav uni tuli peale, et kobisin magama, aga magada ma pikalt ei saanudki – esmalt kuulsin läbi une, et käik võeti aeglasemaks ja aimasin, et hakkame sadamasse jõudma. Mõtlesin korraks, et peaks välja kobima, aga uni sai siiski võitu, keerasin teise külje ja vaatasin unenägu edasi. Arvatavasti kestis see vaid mõned minutid, unes on ju ajataju sootuks teistsugune, aga igatahes õige pea ärkasin mingi valjuhäälse hispaaniakeelse seletamise peale, mille taustalt oli vaikselt kuulda ka meie meeste lauseid, et näib et siia me ikka jääda ei saa jne. Nüüd ronisin uudishimulikult välja olukorraga tutvuma. Selgus, et me olime Adra kalasadama kai äärde sildunud kuna seal oli bensiinijaam, aga juba olid kohalikud meile hispaania keeles, käte-jalgade abil selgeks teinud, et täna on bensujaam kinni, enne homset sealt midagi ei saa ja selle kai ääres me seista ka ei tohi. Samas oli meil kütus täitsa otsa saanud ja kusagile miilide kaugusele kuhu kohalikud sõita soovitasid, ei tahtnud me mitte minema hakata, sest nii oleksime võinud teele jääda. Lõpuks õnnestus Kasparil telefoni teel mingi hispaania keelt rääkiva sõbra abil meie probleem kohalikele selgeks teha ja üks neist oli nõus Virko ja Kaspari autoga lähimasse bensujaama viima. Just samal ajal hakkas sadamasse riburada kalalaevu sisse tulema ja kai äärest aeti meid ära. Tiirutasime siis sadamabasseinis kuniks Kaspar ja Virko kahe kanistri diisliga saabusid, võtsime nad uuesti peale ja suundusime kõrval asuva jahtsadama kai juurde, et seal tankimine lõpule viia. Poisid olid valamisega umbes poole peal kui miski vormiriietes sadama asjapulk jälle meile lähenes. Õnneks sai too tüüp inglise keelest aru ja kui mõistis, et me ei kavatse ööseks jääda vaid sõidame kohe edasi, pani ta ainult laeva nime, numbri ja meie päritoluriigi kirja ega tüüdanud meid siis rohkem. Nii jätkasime õnnelikult teekonda Motrili suunas.

Motril oli ilus pisike sadamake, aga ega me seda suurt ei näinud, sest kohale jõudsime pimedas ja hilja kui kõik oli juba kinni ja hommikul panid Kalle, Virko ja Sulev paadile hääled sisse juba enne kui me muud kajutites väljagi saime. Meelde jäi Motrilist kaks asja: sadam on linnast u 2 km kaugusel; sadam ise on väike ja toreda kujundusega.

Motril-Malaga (05.04)

Teekonda alustasime diisli tankimisega Motrilis ja sealt siis Malaga poole teele. Ilm oli ühtlaselt hall ja pilves, aga ei sadanud ja oli suhteliselt soe. Meri oli hommiku poolikul rahulikum, aga mida Gibraltari poole seda suuremaks läksid lained. Kella 3-4 paiku vist sai laine kõrguseks hinnatud juba 3-5m, aga tuult ei olnud endiselt, mistõttu sõitsime praktiliselt kogu päeva mootoriga. Jõudsime just rõõmustada, et näe, esimene valges sadamasse saabumine. Sõitsime rõõmsalt samasse sadamasse kust 2009. aastal Helenaga retke alustasime. Kohale jõudes selgus, et jahisadam oli seal väga väike ja üldiselt on tegu pigem reisisadamaga. Meid juhatati küll mingi kai äärde, aga seal ei olnud elektrit ega vett, ka muude sadama teenustega oleks suhteliselt kehvasti olnud ja raha küsiti miski 35€ kanti. Niisiis otsustasime, et sinna ei jää vaid sõidame järgmisse sadamasse, mis asub u 7 nm lääne suunas. Anneli läks siiski juba selles sadamas maha ja Monika tegi meile mitu pannitäit superhäid ahjuvõileibu kuniks me ootasime Anneli sohvrit. Sai Anneli ja kogu meeskonna terviseks mõned napsud võetud ja kallistamiste ring Anneliga tehtud.

Kohe kui Anneli oli autosse kadunud, andsime uuesti otsad ja asusime teele järgmise sadama – Benalmadena – suunas. Mina sain esialgu aru, et tegu on Malaga teises servas asuva sadamaga umbes nagu Tallinna Vanasadam ja Pirita, aga selgus, et Benalmadena on ikka täitsa omaette linnake. Sõit sinna kestis u tunni. Kuna nüüd oli paras tuul tõusnud, siis tõmmati kohe pärast sadamast väljumist nii genu kui groot üles ja saime korraks mõnusalt purjetada, aga see läks väga ruttu üle. Tuul pööras meile otse vastu ja lisaks olid meres kaks mingisugust betoonmonstrumit, mille peale tuul meid suruma hakkas. Kuna mina olin all kajutis, siis ma ei saanud esimese raksuga üldse aru miks mootor uuesti käima pandi ja kiiruga purjesid rehvima hakati. Kajutiaknast paistis mulle mingi kummaline ujuv objekt, umbes nagu väike päästeparv või midagi sellist. Esmalt mõtlesingi, et tahetakse kurssi muuta ja sellele lähemale sõita. Hakkasin fotokat otsima, et objektist pilti teha, aga sellest ei tulnud paraku midagi välja kuna mälukaart sai just täis ja kuniks ma sealt ühe eelneva pildi kustutada jõudsin, oli see kummaline objekt juba lainete varju kadunud ja rohkem ma seda ei näinud. Samas selgus, et purjede rehvimine ei olnud päris kadudeta läinud, kuna genu tuli kokku rullida tuult välja laskmata, sai Virko kõvasti rabeleda ja kuniks genu nurk tuules laperdas enne kui ta päris kokku sai rullitud, jõudis ta radaripeegeldi vandist alla tuua. See olevat Kallel üsna napilt üle pea lennanud ja merre kadunud.

Edasi jätkasime sõitu mootoriga ja see läks kuni Benalmadena sadamani igati hästi, aga seal läks põnevaks. Selgus, et sadamasse sisse tuleb sõita küllalt kitsast pilust muuli ja idatoodri vahel. Muuli nuka tagant hakkas paistma ka üks roheline poi, mis omakorda tuli paremale jätta. Paadi süvis on u 2 meetrit ja vesi teisel pool rohelist poid oleks pidanud olema vähemalt 2,5 – 3m. Muuli juures murdusid lained tohutu hooga ja selles kitsas sadamaväravas kees paras torm. Mõned kalamehed seisid muulil ja seletasid midagi hispaania keeles valjuhäälselt, aga me ei saanud neist aru ja ega ei olnud väga aega tähelepanu ka pöörata, sissesõit oli pingeline niigi. Järsku käis kerge jõnks, jahi kiil puudutas kergelt liivast põhja. Läks veel mõni sekund ja nüüd kihutasime juba korraliku jõuga liiva. Õnneks me sinna siiski kinni ei jäänud, enamik pardal olnuid olid ka esimese hoiatava jõnksu peale jõudnud kusagilt kinni krabada, aga vaene Sulev, kes parasjagu sissesõitu videole jäädvustas, kukkus ikka õige valusalt. Aga väga lahe, et Sulev selle actioni filmile sai. Salvestust vaadates on nüüd väga hästi aru saada, millise jõuga me liiva kündsime. Üsna pea saime siiski otsad ootekaisse kinni ja Virko ja Kalle läksid sadamakontorisse. Seal selgus ka tõsiasi, et roheline poi, mille juures oleks pidanud olema piisavalt sügav vesi, asus 1,5 meetri sügavusel ja 4 m sügavune faarvaater läks sellest jupp maad kaugemalt.

Lõpuks saime kaikoha ja panime otsad kinni. Aga see sadam ja eriti koht, mille me saime olid suhteliselt nirud. Lainetus oli seal nii tugev, et isegi kõigi vendrite toppimine Stella Marise ja meist järgmise kaatri vahele ei pakkunud piisavat kindlust. Ka vastu kaid kippus paat kogu aeg minema, samas väga kaugele ka ei saanud jätta, siis poleks landgang kaini ulatanud.

Aga omapäraseid asju oli sadamas muidki. Näiteks oli see esimene sadam, kus kohe üks tutvust otsiv tütarlaps kail ootamas oli. Kuna meie mehed temaga suhtlema ei kippunud ja naisi oli meil ju ka tervelt kolm tükki pardal, siis tädi tiirutas veidi mõtlikult, istus natuke aega kail ja läks siis hoopis kohaliku kalaameti laeval askeldavate meestega sõprust sobitama – kas nad ka milleski kokkuleppele said, jäi meile teadmata, sest kui me pesema ja sadamaga tutvuma läksime oli ta veel seal, hiljem aga enam uuesti välja ei ilmunud. Teine omapärane asi oli sadama lähedal asuvate hotellide, restoranide ja muude majade arhitektuur. Need olid kõik torniderohked ja igasuguste huvitavate kujudega akendega. Teenuste ja hinna poolest oli sadam keskpärane, wifi oli ainult tasuline, wc-sid ja pesuruume oli vähevõitu ja ega needki eriti luksuslikud ei olnud, pesupesemise võimaluste kohta mina ei jõudnudki uurida, aga eks hiljem teistelt kuuleb, kuhu neil siis linad ja rätikud pessu õnnestus viia. Hea omadus oli see, et piisavalt sadama lähedal oli nii toidupoode ja söögikohti kui ka igasuguseid suveniiripoode ja muid turistilõkse. Ka taksopeatus oli piisavalt lähedal ja see oli meile oluline, sest pidime ju sealt lõpuks taksoga lennujaama saama. Ka oli kohe sadama kõrval ilus rand, aga meile seal paraku rannailma ei jagunud ja ega väga aegagi ei oleks vist olnud, oli ju vaja linnapeal ka ringi käia.

Ja kohalik kebab maitses väga hea ning oli igati mõistliku hinnaga – döneri taldrik rohke liha, kartulite, salati ja mitme kastmega maksis 5,5€ ja natuke pisem, aga siiski väga mahlakas taignasse keeratud kebabi rull maksis vist 3,75€ või miskit sellist.

Õhtul tõimegi poest jooke ja jääd ja  kebabiputkast sületäie kebabe ja pidu jätkus kauemaks.

Päev Benalmadenas ja Malagas (06.04)

Hommikul ärkasime poole kümne paiku, sõime ja toimetasime u 1-1,5 tundi paadis ja hakkasime siis linna poole minema. Seltskond jagunes pooleks nii, et Kalle, Mari, Viljar ja mina läksime esimestena ära ja teised pidid natukese aja pärast liikuma hakkama. Vahepeal oli ka mõte, et peaks kellegi laeva valvesse jätma, sest lainetus sadamas ei olnud oluliselt vaikinud ja hommikul selgus, et see öine ja hommikune tugev loksumine oli meile järgmise kaotuse toonud – kahest otsast nööriga kinnitatud landgang oli kai ja laeva vahel loksudes nii õnnetult rooli ja kai vahele kinni jäänud, et oli rooli täitsa kõveraks surunud. Kuidas see sirgeks tagasi saada jäi Kaspari, Marguse ja järgmise meeskonna lahendada.

Igatahes asusime me neljakesi linna vaatamisväärsustega tutvuma. Otsisime infopunkti, et kusagilt kaart leida (GPS-id olime targu paati unustanud) ja ühtlasi aru saada kus ja mida seal vaadata oleks. Kaarti me ei saanudki, aga Maril õnnestus leida rongide ajakava ja nii tekkis üsna ruttu idee, et äkki sõidaks hoopis rongiga Malagasse. Raudtee otsimine võttis rohkem kui pool tundi ja kuigi me raudtee leidsime ei olnud meil mingit aimu sellest, kus mõni peatus võiks olla. Püüdsime korra ka piki raudtee serva kõndides kohalikelt küsida kuhu suunda jaam jääb, aga targemaks me nende vastusest ei saanud. Noormees naeratas, pomises midagi arusaamatut hispaania keeles, näitas käega selles suunas kuhu me läksime ja raputas pead. See naeratamine, pearaputamine ja käega vehkimine ajas meid vaid suuremasse segadusse ja Mari pakkus välja, et arvestades kui vähe oli meil kogu reisi jooksul õnnestunud kelleltki teed küsides mingi abiks vastus saada, võiks arvata, et äkki on hispaanlastel mingi rahvusmäng, mille eesmärk on umbkeelseid turiste segadusse ajada 🙂 Igatahes jätkasime samas suuna lonkimist ja just siis kui olime juba lootust kaotamas ja sadama poole tagasi pööramas märkas keegi, et raudteejaam paistab. Samas paistis kohe ka rong, mis siiski lahkus perrooni äärest enne kui meie sinna jõudsime. Õnneks käisid rongid pooletunniste vahedega ja me saimegi vahepeal piletiaparaadist uurida palju sõit Malagasse maksab ja kuidas piletit osta.

Edasi-tagasi ots maksis kõigest 2,15€ ja nii me linna sõitsimegi. Saatsime ka teistele sõnumi, et tulgu järgi ja läheme linnas koos sööma. Paar tundi hiljem kohtusimegi teistega Malagas. Ise olime selleks ajaks jõudnud ühes väikeses baaris väga maitsvaid kohalikke grillitud mereelukaid (kalmaarid, krevetid, miski suure kala tükid ja räimed) maitsta ja ühtlasi välja selgitada, et ühtegi avatud paaditarvikute, HellyHanseni või muud purjetamisvarustuse poodi vähemalt kesklinnas ei leidu. Edasi läksime siis koos sööma. Koha valimisega oli päris keeruline kuna vanalinna tänavad olid nii söögikohti täis, et võttis silme eest kirjuks. Lõpuks valisime koha, kus 11€ eest sai kolmekäigulise komplektlõuna, mille komponente sai ise kolme erineva variandi vahel valides kombineerida. Mehed eelistasid eelroaks salatit või mingit kartulite ja singiga omletilaadset asja, me Monikaga võtsime mingi mereandide supi. Mari leidis, et kolmekäiguline eine oleks pärast eelnevalt söödud mereande natuke liig ja võttis mingi põhimenüüs oleva kanasalati. Põhiroaks võtsid mehed vist kõik seaprae ja me Monikaga sõime grillitud kala. Magustoiduks sai võetud kooke ja puuviljasalateid. Toidud nägid head välja ja olid üsna suured, aga maitse poolest keskpärased.

Hilisõhtuse üllatusena kuulsime äkitselt kail eestikeelseid hõikeid. Madis ja Priit olid kohale jõudnud J Nii sai siis taas varaste hommikutundideni rummi saatel juttu vestetud, neilt koduseid uudiseid kuulatud ja ise omi muljeid jagatud.

Kojulend (07.04)

Hommikul läks esimesena takso peale Mari,  järgmiseks lahkusid Kalle ja Virko ja kolmanda taksoga läksime Monika, Sulev, Viljar ja mina. Taksosõit lennujaama maksis meil 27€, Kallel ja Virkol 25€ ja hiljem kuulsime, et Mari oli üldse 20€ saanud. Lennujaamas saime veel korraks Kalle ja Virkoga kokku, aga siis sai neil check-in tehtud ja nii nad silmist kadusid. Meil endil oli väike tõrge check-in’ga kuna Viljari ja minu pagas võeti küll vastu ja pandi Tallinnani välja lennukile, aga meile endile anti piletid vaid Madridini. Madridis pidime siis korraks lennujaamast välja minema ja ringiga sisse tagasi tulema. Segaduse põhjuseks oli mingi lendude muudatus, mis oli toimunud pärast meie veebruaris tehtud broneeringut ja Amadeus kood oli meil miskipärast muutmata jäänud. Kui välja arvata järjekordne väike närvikõdi ja hulk jooksmist mööda pikki koridore, sujus siiski kõik hästi ja lõpuks saime uuesti Sulevi ja Monikaga kokku. Lend Madridist Münchenisse sujus probleemideta ja Münchenis oli jätkuvalt ilus ja soe ilm. Linna me siiski ei jõudnud, sest aega oli u 2 tundi. Münchenis kohtusime uuesti ka Mariga, kes oli sinna lennanud Barcelona kaudu. Siis veel viimane lend München-Tallinn ja kodus me olimegi. Tallinna lennujaamas saime pagasi üllatavalt ruttu kätte ja taksod olid ka ilusti reas ootel, nii et maandunud olime 22.50 ja juba 23.30 paiku astusime koduuksest sisse. Õnneks on Eestis vahepeal ikka hulk lund ära sulanud ja ilmgi märksa soojemaks läinud, aga eks see siinse kliimaga taasharjumine võta ikka natuke aega.

Igatahes super reis oli – seltskond oli viimasepeal, ilmadega vedas, süüa-juua sai mega hästi, kohe nii hästi, et ühel ööl kella 2 paiku avastas keegi, et “tilkagi süüa ei ole enam” ja Stella Maris on väga mugav ja ruumikas paat. Aga ometi on vahelduseks mõnus jälle ka kodus olla, kõigile tegelikkuses kõvasti kalli teha ja kogeda, et kuniks meie kaugel, sooja päikese all puhkasime on siin kõik tasapisi, aga väga hästi sujunud.

Lõpetuseks mõned faktid ja märkused:

  • silduda on kombeks ahtriga;
  • sadamates ei ole poisid, küll on põhja kinnitatud ankruotsad, mille üks ots on kaldal pollari otsas ootel;
  • 50 jalase jahi kaimaksud on 35-50€ ööpäev ja aega hakatakse lugema õhtust, tähendab kui pimedas saabud, siis pead öö eest maksma. Ma ei tea, mis oleks kui päeval korraks tuled ja ööseks jääda ei kavatse, eks see vast sõltub kokkuleppest sadamakapteniga;
  • 30 faktoriga päikesekreem on abiks, kaitseb nina ja kõrvu, selleta oleks kohe esimesel päeval ära kõrbenud;
  • odav (paki)vein on 50 senti liiter;
  • sadamates on wifi kohati eraldi tasu eest, tasulist me kordagi ei proovinud, aga hinnas olevate puhul on ühendus üldjuhul suhteliselt nõrk. Paremal juhul saab meili saata ja mõned uudised lugeda, aga ühendus kipub ikka sageli katkema ja näiteks pilte on suhteliselt mõttetu meiliga saata, sest need venivad nii aeglaselt, et kannatus saab enne otsa;
  • kogusime 300€ nägu raha toidu ja sadamamaksude jaoks selle 12 päeva kohta ja tundub, et see oli väga sobiv summa. Igatahes 9-ndal päeval oleme omadega veel igati eelarve piires ja süüa-juua on saanud ikka kuhjaga. Sellest rahas oleme maksnud ka 3-4 ühist restoranikülastust + viimaste õhtute kebabi söömised (täpsemad kulunumbrid on eraldi Exceli failis).