Meritsi Peterburi, ilmunud ajakirjas Navigaator Tekst Kaspar Eisel
Purjetajate ja mootorpaadimeeste jututeemade vahel on üks põhimõtteline erinevus. Kui on kusagil käidud, räägivad mootorpaadimehed sellest, mida sihtkohas huvitavat oli. Purjetajad aga saavad kokku ja räägivad hoopis sellest, kuidas nad sihtkohta üldse jõudsid! Kuna sel suvel lõpeb Peterburis Volvo Ocean Race, on küllap paljudel tekkinud mõte võtta ette meresõit Neevalinna. Olles ise kaks korda sinna purjetanud, püüangi oma kogemustest kirjutada. Meie reisiseltskonna kutsus kokku hea sõber Andri, kes küll oskas päev enne väljasõitu osavalt pimedaks jääda (seda küll ajutiselt) ja kahjuks koju jäi. Ei olnud temast ka kaile lehvitama tulijat, aga hoolimata sellest kogunes meie seitsmeliikmeline meeskond ühel juulikuu päeval Kalevi jahtklubi kail ja alustas jahile proviandi laadimist. Emerald oli Ridas 35-tüüpi suhteliselt kitsa salongiosaga purjekas, kuhu siiski seitse inimest magama ja elama mahtus. Kontrollisime veelkord üle viisad passides, Venemaa kaardiatlased, elektronkaardid ja VHFide (käsi- ja statsionaarne) töökorra. Kõik näis olevat valmis. Plaanisime reisi alustada õhtul, et jõuda ülejärgmise päeva varahommikuks Kroonlinna. Eesti piirivalve tembeldas kiiresti ära meie kuues eksemplaris munsterrolli, vaatas üle passid ja soovis head teed. Kuni Pranglini puhus meile soodne lõunatuul, siis aga keeras “vana“ kraani kinni ja pärast pikka mõtlemist jõudsime järeldusele, et liiga vähe sai teda “liinidel“ meeles peetud. Ei aidanud siin masti kraapimine ega miski muu. Kuna erilist kiiret polnud, purjetasime esiti nii kahesõlmelise kiirusega, hiljem aga võtsime siiski mootori appi, sest eesmärk oli hommikuks Venemaa vetesse jõuda. Öösel ajas mind üles vahis olev meeskond ja esitas “Mnemoturniiri“ küsimuse – mis alus sõidab merel kollase vilkuriga? Esimese hooga tuli meelde hõljuki plinktuli, aga vilkur? Mehed naersid ja ütlesid, et ei olnud prügiauto, hoopis allveelaev. Nojah, kahju, et oma silmaga seda sõitmas ei näinud. Kroonlinna juures sõitsime allveelaevade sadamast küll üsna kõrvalt mööda, aga sellise natuke müstilise liiklusvahendiga merel kohtuda on midagi muud. varahommik suursaare lähistel Venemaa territoriaalvetesse sisenetakse üsna kitsal alal Rodgeri saarekese lähistel enne Suursaart (Piritalt 75 miili purjetamist) ja sellest tuleb teatada ka Vene piirivalvele. Kui seda ei tee, võib 16 kanalilt kuulda oma kursi ja koordinaatidega kutsungeid ja kui neile ei vasta, näeb õige pea hirmuäratavalt kiiresti sinu suunas liikuvat piirivalvelaeva. Meil õnnestus selline elamus saada tagasiteel, kui kaldusime krüssates keelatud tsooni. Kuulsin raadiost küll eelnevalt “jaht, mis liigub sellisel kursil, sellistel koordinaatidel, muutke kohe kurssi“, aga lootsin, et jõuame enne pauti söömise lõpetada. Läks aga teisiti, üsna pea nägime täpselt meie peale tulemas kiiresti liikuvaid poorditulesid ja hetkel, kui kokkupõrge tundus juba vältimatu, pimestati meid veel helgiheitjaga! Üsna kõhedusttekitava vaatepildi lõhestasid pilkases öös läbi megafoni kostvad vandesõnad koos ropu sõimuga ning käsuga otsemaid kurssi muuta. Erinevalt neist ei olnud meil pardal ühtki kahurit, seetõttu pidasime paremaks talitada, nagu kästi. Aga nüüd minemise juurde tagasi. Jõudsime Rodgeri saare juurde varahommikul ja tõmbasime saalingusse valge-sinipunase lipu. Väikest elavat arutelu tekitas küll see, mis pidi lipp käima peaks, aga kuna hääled jagunesid pooleks, jäi peale minu kui kapteni seisukoht. Kindluse mõttes võrdlesin seda esimese vastutuleva Volgo-Balti ahtrilipuga ja veendunud oma õiguses, saatsin kaotajapoole kambüüsitoimkonda. Edasine päev möödus mõnusas purjetamises, merelugusid rääkides, “Lebeditele“ (vene rannavalve kutsung) vastamises ja ujumises. Vastutulevate laevade hulk suurenes järjest enam, püüdsime rangelt oma faarvaatri servas sõita ja teljepoide numbreid (neid on Kroonlinnani 14) kaardiga võrrelda. Natuke pärast südaööd aga hakkas meie tähelepanu köitma tuledemeri, mis lähemale jõudes järjest võimsamaks muutus. See tekitas meis veidi arusaamatust: kas tõesti juba Peterburi tuled? Kaart näitab ju, et Kroonlinnanigi on veel oma paarkümmend miili. Vastuse saime paari tunni pärast. Nimelt on enne Kroonlinna sissesõitu kaubalaevadel “kogunemisala“, kust loa saamise järjekorras sadamasse suundutakse. Ja neid laevu oli seal ikka sadakond! Hiljem, juba Kroonlinnast läbi olles, saime aru, miks sellist kogunemiskohta vaja on. Kuna meri on sealkandis väga madal ja süvendatud faarvaater kitsas, tekiks kaootilisel sisse-väljasõidul paras kaos. Meie aga ankrusse ei jäänud, purjetasime uhkelt laevade vahelt läbi ja olime varahommikuks (vist kella viie ajal) Kroonlinnas. Piritalt 165 miili ja umbes 30 tundi purjetamist. Kroonlinnas asub nö piirivalve eelpunkt, kus tuleb tingimata peatus teha, silduda ujuva (õigemini varsti uppuva) hotelli poordis ja otsida kail oleva räämas maja teiselt korruselt üles kõrgi olemisega pagunitega naisterahvas. Tema ülesanne oli vist hoida silmas möödasõitvaid laevu ja nende üle arvet pidada. Igal juhul oli keset lauda selleks tööks paslik võimas pikksilm. Esitasin meie munsterrollid, passid viisadega, laeva dokumendid ja näis, et ongi kõik korras. Aga ei, tädil oli mulle väike ülesanne: tuletada meelde ka vene kirillitsat ja kirjutada paberile korrektses vormis sõidu eesmärk ja kinnitus, et tagasiteel sealt uuesti läbi tuleme. Nähes, et mu alfabeet on kooliajast saadik tolmu kogunud, dikteeris ta teksti tähthaaval ette ning keerulisemad ja raskemini meenuvad susisevad tähed koguni joonistas ette. Pärast sellist varahommikust kirjatööd oli vaim kohe hulga värskem! Kaasas juhend sõita edasi otse Morskoi Vaksali piirivalvepunkti, asusime teele. Kuna edasine faarvaater oli üsna kitsas ja käänuline, võtsime mootori appi ja jätsime ainult groodi üles, et meie EST 221 ikka hästi välja paistaks. Kroonlinnast läbisõit oli ääretult põnev. Silma jäi ümmargune (ja vist ka põlenud) merekindlus keset vett, kaldapealsed kindlustused ning sõjasadamad, mis kõik Peeter I ajal rajatud ja kus praegu on Venemaa Balti laevastiku peasadam. Neis paikneva laevastiku arvukus oli muljetavaldav. Jah, kunagi oli see olnud võimas ja vägev. Tol hetkel näis aga enamik sõjalaevu olevat oma meresõidud lõpetanud ja sadamas roostetavat. Samas allveelaevade baasis oli viis kaasaegset laeva ja hulk madruseid kail kala püüdmas. Meie EST tähis purjel ja sini-must-valge neis millegipärast rõõmsaid emotsioone ei tekitanud, nägime hoopis rusikaid ja üheselt mõistetavaid näpužeste. Ju ei mahtunud neile hinge, et NATO liikmesriigi purjestatud sõjalaev nende territooriumile tikub. Muidu aga sujusid asjad kenasti. Hommikukohvi juues püüdsime ikka hoida laevatee serva, et mitte ülitihedale liiklusele jalgu jääda, ning lugesime hoolsalt kaarti ja sellele kantud “väravate“ numbreid. Ühel hetkel hakkas aga meie eest ja tagant ristuval kursil mööda kihutama müstilisel arvul Raketasid ja muid veidraid tiibureid, ning nendega sahmides ei pannudki tähele, kuidas Soome laht otsa sai. Parem- ja vasakkallas jooksid lihtsalt omavahel kokku. Olime kohal. sekeldused piirivalvuritega Kulus veel tund mööda tehiskanalit ja sadamaterägastikus navigeerimist, kuni leidsime üles Morskoi Vaksali. Natuke imestust tekitas meid vastu võtma tulnud puhkpilliorkester, arvasime selle olevat hea “vene tava“. Kahjuks otsustasid nad pillid kokku panna ja hoopis kai teise otsa silduva kruiisilaeva juurde joosta. Meie aga jäime sildumiskohta otsima, sest reisilaevade kai näis selleks väga kaelamurdev olevat. Kohaletulnud tolliametnik vehkis kätega ja suunas meid ühe veidra ujuva raudmonstrumi külge. Tükk aega pusimist ja mutta kinni jäämist ning sildusimegi. Mehed hüppasid maha ja jäid üsna nõutult seisma – otsi polnudki kuhugi kinnitada! “Pole hullu,“ arvasin. “Võite ju selle natukese aega neid ka käes hoida, ma käin ruttu paberitega ära.“ Aga pärast esmast passikontrolli ja laeva läbivaatust suundusid vastutulnud ametnikud koos minuga reisisadama terminali, kaasas passid, munsterrollid ja laevadokumendid. Nostalgilistes veneaegsetes hämarates koridorides seigeldes pandi mind lõpuks ootama ühte klassituppa. Igaks juhuks lukustas piirivalvur lahkudes ukse – parem karta kui kahetseda (eks nägin ma ka kahtlane välja muidugi). Aga klassiruum oli põnev – seintel valerahade ja passide näidised koos juhistega nende äratundmiseks, lisaks õpetused, kuidas eristada kahtlasi inimesi korralikest kodanikest. Jäin mõtlema, kas ma oma ajamata habeme ja vilavate silmadega ehk liialt kahtlane välja ei näinud. Korraga läks uks lahti ja sisse astus piltilus piirivalvetöö- taja. No kohe silmipimestavalt ilus. Tema järel aga range olekuga vuntsidega tüsedam daam, kel paistis rohkem tärne õlal olevat. “Nii, alustame. Miks te siia tulite?“ kõlas küsimus. Vastasin, et turismireisile. “Kus ööbite?“ Plaanime minna Morskoi Jahtklubisse. Siis anti mulle puhas paberileht, et kirjutaksin sellele jahi suuruse koos hinnaga, kuhu suundume, mis on meie reisi eesmärk ja millal tagasi läheme. Eraldi paberile veel minu kui kapteni kinnitus, et me ei vea relvi ega narkootikume ning lahkume Venemaalt õigeaegselt. Suure hädaga ja range daami (kes siiski osutus heasüdamlikuks) juhendamisel sain venekeelse kirjatööga valmis, aga kuna koopiamasinat ei olnud, lasti mul kirjutada igast lehest veel neli eksemplari. Kui ma sellega lõpuks hakkama sain, kadusid naisterahvad tuldud teed ja jätsid mind ootama. Siis meenus, et poisid jäid jahi otstega kaile seisma ja sellest hetkest oli möödas juba poolteist tundi. Nii poole tunni pärast kostus koridorist jälle samme, ning keegi kolmas ametnik käskis mul endale järgneda. Jõudsime kitsasse kabinetti, kus neli piirivalvurit meie passe uurisid. Lause “Nu haraso, pust idjot“ (“Hästi, las läheb”) saatel tembeldati passid uhke liigutusega ära ja mulle näidati koridorist õige suund kätte. Üsna kummaline tunne oli nendes pikkades ja segastes koridorides üksi rännata, dokumendimapp kaenla all, aga jõudsin siiski piirivalveväravani, kust sissegi tulnud olin. Mõnevõrra üllatuslikult küsis seal istuv ametnik minult “A võ kuda?“ (“Ja kuhu Teie lähete?”). Vastasin, et tagasi jahile, mis minust kai äärde jäi. “Pole lubatud, siin on piiritsoon.“ Mina jälle imestunult, et “sisse lasti, välja enam ei saa?“ Tema: “Aga miks te seal käisite?“ Säilitades külma närvi, püüdsin selgitada, kus käisin, näitasin dokumente ja lõpuks soovitasin ka helistada ning minu jutu paikapidavust kontrollida. Õnnetuseks oli alanud lõunapaus ning kedagi ei olnud toru võtmas. Minu olukorra päästis aga juhuslikult möödakõndiv piirivalvur, kes meid kail vastu võttis. Kotkapilgul mind takseerides ja ilmselt ka klassiseinale kinnitatud kahtlaste isikute fotodega võrreldes julges ta viimaks kinnitada, et mind võib hästikaitstud piiritsooni lubada. Olime ametlikult Venemaale jõudnud. sihtkoht Morskoi jaht klub Külalissadamaks valisime Morskoi Jahtklubi, mis on üks Peterburi uhkemaid (ja ka kallimaid, umbes 500 krooni päev). Sinnajõudmiseks tuli mööda Suur-Neeva süvendatud kanalit kaheksa miili välja sõita, pöörata paremale ja kaheksa miili Petrovski kanalit mööda tagasi. Keskmise-Nevka suudmes oli kaardi järgi nii kaks meetrit sügavust, sekka ka madalamaid kohti, aga et tegemist oli siiski mudaga, ei tundnud me kordagi kiiluga põhjapuudet. Põikasime korraks sisse ka kaardil märgitud jahtklubisse Väikse-Nevka suudmes, aga see oli täiesti mahajäetud ja räämas, seal seisis vaid üksik Saksa lipuga jaht. Teele jäi teisigi sadamaid, aga meie läksime siiski tuntud ja järeleproovitud kohta. Morskoi Jahtklubi asub Ristisaarel (Krestovskii) ning on igati mõnus ja turvaline paik. Korralikud ujuvkaid, valgustus, kaldavool ja muu vajalik. Meeles tasub aga pidada, et sildumisel peab arvestama kiire jõevooluga! Sadam oli täis uhkeid ja veel uhkemaid kaatreid, mida me küll terve nädala jooksul kordagi merel käimas ei näinud aga millel õhtuti tüdrukuid kostitati ja šampusel ojana voolata lasti. Selline sadamaelu siis. Peale meie jahi paistsid veel mõned mastid. Paar vene lipuga Taurust ja natuke väiksemaid, mulle tundmatuid puujahte. Sadamakontoris õiendasime ära rahaasjad, Eesti lipp tõmmati masti, saime saunavõtme ning suundusime meeskonnaga linna peale. Hoiatati ainult, et öösel on koerad lahti ja oma tulekust tasub turvameestele märku anda. Ühendus kesklinnaga oli suurepärane, umbes kilomeetri kaugusel sadamast võis istuda metroo peale ja ühe ümberistumisega olimegi kohal. Kahjuks ei ole mul siin ruumi kirjutada, kuidas me paadisõidul kanalis sõbrunesime armsa giidi Juliaga, kes järgmistel päevadel koos sõbrannaga meile Peterburi vaatamisväärsusi ja ööklubisid tutvustas ning ühel hommikul laevas magavaid mehi küpsetatud pliinide (kalamarjaga) ja külma viinaga üllatas. See oli tõeline vene külalislahkus! Aga see on juba järgmine lugu, mis seekord jutustamata jääb. Igal juhul soovitan huvilistel see põnev tee ette võtta, plaanime ka ise oma purjetamiskooli õpilastega minna VORi lõpetamist vaatama. Lihtsalt asjaajamistes tuleb varuda veidi rohkem kannatust kui me siin Schengeni vetes sõites harjunud oleme. Kindlasti tasub hoolega üle vaadata dokumentide kehtivusaeg, teha võimalikult palju koopiaid munsterrollidest ja teistest laevapaberitest. Kui jaht on aga firma või panga jagu, siis võtke kaasa volitus ja paha ei teeks ka B-kaardi koopia. Ühesõnaga – paberites peitub jõud. Kohtumiseni Peterburis juunis 2009! Väikelaevaga Venemaale ehk paberites peitub jõud! Väikelaev, kes hakkab Venemaale sõitma, peab Eestis läbima piirikontrolli rahvusvaheliseks liikluseks avatud piiripunktis, mis asub sadamas, kus teostatakse piirikontrolli väikelaevadele. Sellised sadamad on meil Dirhami, Heltermaa, Lehtma, Mõntu, Narva-Jõesuu, Paldiski Põhja- ja Lõunasadam, Pärnu, Roomassaare, Saaremaa, Sillamäe, Tallinna Vanasadam, Pirita, Veere ja Vergi. Venemaale sõiduks on väikelaevajuhil vaja Eesti Piirivalvele ette näidata reisidokument ehk pass, väikelaeva juhi tunnistus ning mootorsõiduki tunnistus. Kontrollitakse ka laevalviibijate passe. Samuti on vaja esitada laevalviibijate nimekirja koopia ja vajadusel volitus laeva omanikult. Viimase asemel aktsepteerib Eesti Piirivalve ka aluse omaniku poolt allkirjastatud väikealusel viibijate nimekirja. Vene Föderatsioon kontrollib passi ja viisat selles. Pass peab kehtima veel vähemalt 6 kuud pärast viisa kehtivusaja lõppemist. Nõutakse, et inimestel oleks reisikindlustus ja ka veesõiduk oleks kindlustatud. Lisaks on Vene piirivalvele vaja esitada laevalviibivate inimeste nimekiri kuues eksemplaris ning jahi dokumendid. Kui jaht kuulub firmale või pangale, siis on vaja kaasa võtta volitus ja soovitavalt ka B-kaardi koopia.
