27.11.2012 startis “Stella-Maris” Las Palmasest, sihtkohaks St. Lucia saar Kariibi merel.
Alljärgnev reisikiri on sündinud kõikide meeskonnaliikmete koostöös.
Purjetame nüüdseks neljandat päeva sügavsinisel ookeanil ja aeg teha väike kokkuvõte. Senini on meil koostöös „Vanaga“ kulgenud kõik suurepäraselt. Eriliselt halba ilma ei ole olnud, puhub kena taganttuul keskeltläbi 10-12 m/s, keskmine kiirus on kuskil 8 sõlme ja rekord laineharjalt 12,4 sõlme. Ka lainekõrgus ei ole väga hirmuäratav. See on küll piisavalt suur, et laev lengerdaks küljelt-küljele ja meie elu siin ebamugavaks teeks. Esimesed paar päeva kulusid kõikidel uue olukorraga harjumisele, ka kambüüsist ei tulnud isuäratavaid toidulõhnu ja kaasavõetud lihakraam püsis kenasti sügavkülmas.
Eilseks oli kokk võtnud jalad alla ja lõunasöögiks tuli juba väga maitsev hakklihakaste, mille juurde tundus iseäranis hea päevanorm (kaks purki) õlut. Aga natuke ka stardist. Teist korda ARCi ajaloos lükati „cruising“ divisjoni start kaks päeva edasi, sest ilmaennustus lubas 8-meetriseid laineid ja puhanguti väga kõva tuult. Meile kulus see paar päeva lisaaega vägagi ära. Saime parandatud spinnakeri poomi, teipida saalingud pehmendustega jne. Esmaspäeva õhtul tegime veel viimase piduliku õhtusöögi kuival maal ja tõdesime, et oleme ookeani ületuseks valmis. Ega me keegi ju
täpselt ei tea, mis on ees ootamas ja mida karta. Aga püüame sõita ilma üleliigseid riske võtmata ja pigem ala-, kui ülepurjestatult. Eesmärk on ju siiski ühes tükis Kariibidele jõuda. Stardipäeval puhus kaunis tugev tuul ja ka laine oli nii suur, et kohati kadusid kõrval olijad lainete taha, ainult mastitopp paistis. Ikka leidus jahte, kes püüdsid stardis võtta viimast ja paari sekundiga liini varastas. Karistuseks arvestatakse neile valestardi eest 3 tundi lisaaega. Me läbisime oma teises rehvis purjedega stardiliini
13.02 olles ligi 170-ne jahi seas keskpaigas. Esimese päeva õhtul kostus raadiost ärevakstegevat infot. Jaht Xenia meeskonnaliige oli kukkunud üle parda ja päästeoperatsiooni käigus vigastada saanud. Teatati suuremast haavast ja verejooksust ning paluti kiirabi Maspalomase sadamasse. Loodame,
et midagi hullemat ei olnud, aga ebamugavust lisas teadmine, et olime Xenia pardal käinud nii mõnelgi õhtul istumas ja meeskonnaga juttu ajamas. Järgmisel päeval kutsus abi vene jaht Julia, kes oli kaotanud rooli. Nendega tegeles edasi Tenerife merepäästekeskus. Rohkem pole VHF raadio kaudu uudiseid tulnud. Laevastik on ka piisavalt laiali hajunud ookeanile, nii et viimast purje nägime eile hommikul. Täna tegime halsi ja võtsime kursi rohkem lõunasse, et altpoolt leida lubatud passaadid. Ilmaprognoosi järgi jääb meil siin ülalpool tuul nõrgemaks. Laevaelu käib aga oma vaikset
rutiini mööda. Vahid vahetuvad iga kolme tunni järel ja vabavahis olijad tegelevad lugemise, laeva koristamise ja magamisega. Öösiti on meil seltsiks täiskuu ja suur tühjus, mis on harvadel juhtudel täiustub mõne kaubalaeva uduse tulukusega silmapiiril või delfiiniga jahi kõrval. Kalapüügi püüdlusi
on seni saatnud ainult suur õhin ja ootus ning külmikust tulev heeringas. Täna moodustasime ka prügikäitlusringi. Mittelaguneva prügi (plastiku) toppisime Salvesti tühjadesse purkidesse ja ladustasime ära. 25-e kraadises kajutitemperatuuris kipub prügikastis kiiresti elu tekkima. Õhtusel
akulaadimise ajal toimub meil aga traditsiooniline kinoõhtu. Nii see laevaelu käib. Selle jutu kirjutamise ajal täitus 500 läbitud meremiili ja 2268 näitab GPS veel sihtpunktini. Järgmine kiri juba uuel nädalal.
Purjetame nüüdseks viiendat päeva sügavsinisel ookeanil ja aeg teha väike kokkuvõte. Senini on meil koostöös „Vanaga“ kulgenud kõik suurepäraselt. Eriliselt halba ilma ei ole olnud, puhub kena taganttuul keskeltläbi 10-12 m/s, keskmine kiirus on kuskil 8 sõlme ja rekord laineharjalt 12,4 sõlme. Ka lainekõrgus ei ole väga hirmuäratav. See on küll piisavalt suur, et laev lengerdaks küljelt-küljele ja meie elu siin ebamugavaks teeks. Esimesed paar päeva kulusid kõikidel uue olukorraga harjumisele, ka kambüüsist ei tulnud isuäratavaid toidulõhnu ja kaasavõetud lihakraam püsis kenasti sügavkülmas. Eilseks oli kokk võtnud jalad alla ja lõunasöögiks tuli juba väga maitsev hakklihakaste, mille juurde tundus iseäranis hea päevanorm (kaks purki) õlut. Aga natuke ka stardist. Teist korda ARCi ajaloos lükati „cruising“ divisjoni start kaks päeva edasi, sest ilmaennustus lubas 8-meetriseid laineid ja puhanguti väga kõva tuult. Meile kulus see paar päeva lisaaega vägagi ära. Saime parandatud spinnakeri poomi, teipida saalingud pehmendustega jne. Esmaspäeva õhtul tegime veel viimase piduliku õhtusöögi kuival maal ja tõdesime, et oleme ookeani ületuseks valmis. Ega me keegi ju täpselt ei tea, mis on ees ootamas ja mida karta. Aga püüame sõita ilma üleliigseid riske võtmata ja pigem ala-, kui ülepurjestatult. Eesmärk on ju siiski ühes tükis Kariibidele jõuda. Stardipäeval puhus kaunis tugev tuul ja ka laine oli nii suur, et kohati kadusid kõrval olijad lainete taha, ainult mastitopp paistis. Ikka leidus jahte, kes püüdsid stardis võtta viimast ja paari sekundiga liini varastada. Karistuseks arvestatakse neile valestardi eest 3 tundi lisaaega. Me läbisime oma teises rehvis purjedega stardiliini 13.02 olles ligi 170-ne jahi seas keskpaigas. Esimese päeva õhtul kostus raadiost ärevakstegevat infot. Jaht Xenia meeskonnaliige oli kukkunud üle parda ja päästeoperatsiooni käigus vigastada saanud. Teatati suuremast haavast ja verejooksust ning paluti kiirabi Maspalomase sadamasse. Loodame, et midagi hullemat ei olnud, aga ebamugavust lisas teadmine, et olime Xenia pardal käinud nii mõnelgi õhtul istumas ja meeskonnaga juttu ajamas. Järgmisel päeval kutsus abi vene jaht Julia, kes oli kaotanud rooli. Nendega tegeles edasi Tenerife merepäästekeskus. Rohkem pole VHF raadio kaudu uudiseid tulnud. Laevastik on ka piisavalt laiali hajunud ookeanile, nii et viimast purje nägime eile hommikul. Täna tegime halsi ja võtsime kursi rohkem lõunasse, et altpoolt leida lubatud passaadid. Ilmaprognoosi järgi jääb meil siin ülalpool tuul nõrgemaks. Laevaelu käib aga oma vaikset rutiini mööda. Vahid vahetuvad iga kolme tunni järel ja vabavahis olijad tegelevad lugemise, laeva koristamise ja magamisega. Täna moodustasime ka prügikäitlusringi. Mittelaguneva prügi (plastiku) toppisime Salvesti tühjadesse purkidesse ja ladustasime ära. 25-e kraadises kajutitemperatuuris kipub prügikastis kiiresti elu tekkima. Õhtusel akulaadimise ajal toimub meil aga traditsiooniline kinoõhtu. Nii see laevaelu käib. Selle jutu kirjutamise ajal täitus 500 läbitud meremiili ja 2268 näitab GPS veel sihtpunktini. Järgmine kiri juba uuel nädalal.
Viies päev Atlandil algas rooliballeri ülemise laagri kinnituspoltide parandamisega. Sama probleem tabas meid juba Põhjameres, kus purunesid esimesed kaks polti, mille parandasime Borkumi saarel. Nüüd aga läksid katki tagumised poldid, mis olid saiast tehtud Bavaria originaal poltidest viimased. Remondiks võtsime purjed alla ja jäime tormiankru peale triivi. Laagri fikseerisime ära külmkapi alumisest puidust iluliistust tehtud kiiludega, puurisime uued augud ja paigaldasime uued poldid. Nüüd on laager kinnitatud Stella-Marise poolt patenteeritud „parem-kui-originaal“ lahendusega. Homme on plaanis süüdata esimese advendi puhul küünal ja loodetavasti vaaritab peakokk Martin meile selleks puhuks kuningliku õhtusöögi. Atlandilt tervitused Viimsi lihapoe müüjale, kes täpselt kaks nädalat tagasi Linnarile vaakumpakendis värsket hapukapsast müües ei osanud ilmselt arvata, et ära süüakse see keset Atlandi ookeani 🙂
Täna lubasime Atlandi ületusel esimest korda rooli Toomase ehk automaatrooli ning kogu meeskond kogunes päikeseloojangul messiruumi, kus süütasime esimese advendi puhul küünla. Seejärel serveeris peakokk Martin meile mitmekäigulise piduliku õhtusöögi. Lisaks vajas veel tähistamist Saint Luciani jääva distantsi esimese numbri vahetumine kahest üheks, seega läbida on vaja veel 1999 meremiili. Sel puhul sai proviandi varudest välja kirjutatud üks pudel head punast veini. Muus osas on kõik äravahetamiseni sarnane eelnevate päevadega ainult lendkalu ja delfiine näeb üha tihemini. Ahjaa, päeval käsid Ülo ja Andres vihma käes kümblemas, kuid Ülo jaoks lõppes mageveedušš enne ära, kui seep sai maha pestud, mistõttu loputus toimus ikkagi tulisoolase mereveega. Pidusöögi muusikalis-kultuuriprogrammi sisustas meie VJ Linnar mõnusate Ivo Linna noorusajast pärit muusikavideotega ning õhtu lõpetuseks linastus Stella-Marise kinos „Viini postmark“.
Esimene nädal Atlandil on nüüd täis. Me ise just arutasime hommikul, mis nädalapäev täna võiks olla, kuid siis vaatasime tõsisemalt numbreid ja nüüd saame statistika huvilistele pakkuda järgmiseid andmeid: läbitud distants 1108 nm, keskmine ööpäevane läbisõit 160 nm, keskmine kiirus 6.6 kts ja maksimaalne kiirus 12.4 kts. Eile öösel kurtis Daniil, et sai vahis millegi libeda ja külmaga vopsu vastu pead ning oletas, et see pidi lendkala olema. Kuna lambi valguses süüdlast ei leitud, siis oli plaanis pressiteates kasutada väljendit „kinnitamata andmetel“. Hommikul aga avastati roolimehe lähedusest knaabist lendkala esmapilgul elutu keha, mistõttu peab Daniili juttu uskuma jääma. Tiibadega amfiibeluka surma põhjuseks lahkamise sooritanud tohtrihärrade Indreku ja Ülo ühisel kinnitusel sai logiraamatusse märgitud „surm lahkamise läbi ja sellest tingitud organite puudujääk“. Oli kuidas oli, aga igatahes sisse soolatud ja sprayhoodi alla kuivama riputatud üllatavalt lihaselisest lendkalast sai Stella-Marise instrumentaariumist seni veel puudunud krenomeeter, mis kõikudes näitab laeva kreeni nurka. Kuuse Kalle soovidele vastu tulles nüüd veel kõige olulisemad andmed: 04.12 kl 11:00 asukoht 21° 44,4’ N 032° 09,6’ W, viimase ööpäeva läbisõit 169 nm, tuul ENE-ESE 18-25 kts (puhangute ajal 35 kts koos vihmaga), swell ehk laine valdavalt tuule suunaline kõrgusega 3 kuni 4 m 9 sek intervalliga (üksikud isendid ka suuremad), baromeeter 1022 ja purjepindala kohta võib öelda, et päeval on täissuuruses või osaliselt rehvitud genua ning teises rehvis groot, öösel aga veel rohkem rehvitud genua ja kolmandas või teises rehvis groot. Seega hoiame pigem purjepinda väiksemana, et erinevad pinged laevale lihtsamalt mõjuks. Seni on õnneks kõik igapäevased laeva ülevaatused lõppenud rahuldavalt, vaid pisikeste märkustega, seega loodame kõik Stella-Marise jätkuvalt heale tööle.
Igapäevasesse rutiini tõi elevust üksik udune puri, mida eile õhtul silmapiiril märkasime. See oli üle mitme päeva esimene märk tsivilisatsioonist. Pärast mõne tunnist kõlkumist kadus aga seegi tuli tühjusesse ning maad võttis kottpime öö. Päev oli muidu päris päikseline ja ka kajuti temperatuur on roninud 29 kraadi lähedale. Siiras soov pisut tuba tuulutada on seni lõppenud päris mitme „lainega elutoas“, millest üks ehmatas ka käesolevat arvutit. Kalapüüki on seni saatnud ainult suur õhin, ootusärevus ja erinevad „kindlad“ teooriad, kuidas suurt kala saab.
Elust laevas ehk meie mikromaailma kuu ja päike.
Poole tee verstapost käega katsuda, mõtlesime et saadame ühe natuke laiema perspektiiviga kirjatüki. Kui keegi imestab, miks neid postitusi ületuse ajal tihedamalt tuleb kui maal olles, siis vastus ei peitu mitte internetiühenduses vaid ajas. Seda viimast muidu nii defitsiitset ressurssi on meil siin veteväljade vahel piisavalt ja selle kaudu ka ilmestaks ühte tüüpilist päeva Stella Marise pardal, Atlandi ookeanil.
Laeva hingekirjas on 8 vahvat meremeest, kes viidavad kahe kaupa vahis ratast kruttides seal aega kaks korda kolm tundi päevas. Pooltel algab sõitmine täistundidel ja pooltel pooltundidel, seega iga vahikord möödub kahe erineva inimese seltsis. Vahis on peale roolimise veel piisavalt palju purjedega mässamist ja ilma jälgimist. Jah, me sõidame juba ei tea mitmendat päeva samal halsil aga tuulehood ja pilved vahetuvad nobedalt nagu trammid peatuses, seega rehvimine ja sootidega jahmerdamine ei lase vintsidel just ülemäära palju puhata. Hommikusse aega jääb kogu soolase jahi ja taglase hoolikas ülevaatus, et varakult avastada potentsiaalseid murekohti ja korjata kokku lendkala saak.
Hommik on üsna lai mõiste, kuna öiste vahtide unimütsid poevad koidest välja päris mitme tunni jooksul, siis ühine söök on meil pigem pärastlõunal. Rohkem kui korra päevas meil suuremat kõhukinnitust ei anta, sest palavas ei jaksa süüa ja tavaline vaaritamine võib võtta kaks kuni kolm korda kauem, kui sama asi kreenivabas ja stabiilses keskkonnas. Samas külmkapid meil töötavad ja vaatamata sellele, et liha täis kapp on pitseeritud ning avatakse vaid korra päevas koka ja kapteni allkirja alusel, siis dieedist jääb ka asi üsna kaugele. Kui kõik on söönud ja rull paberit asjade puhastamiseks on ära kulunud, siis saab suurde potti vahel veel ööselgi käe sisse libistada, et enne vahti natuke keha kinnitada. Las Palmas on selles mõttes väga tänuväärne proviandi kogumise koht, kuna iga puuviljamüüja, lihunik või kassiir teab, et sa ei kavatse oma 5-st kärutäiest toidust mitte sõjaväge toita, vaid võtad kõik Atlandile, seega valmistavad nad asjad selleks ette ja toovad jahti kohale ka. Igatahes on kõige väiksemgi pragu või pilss manti täis tuubitud ja muist jäi veel kai peale, kuna veeliin oleks siis kuskil reelingus olnud. Ja siinkohal annaks ühe tõese fakti ka naljahammastele, kes arvavad, et enamus ruumi võtab humalast aetud märjuke ja peale selle vaid latt vorsti ja advendiküünal peale mahtus. Mingil kummalisel kombel on pidev kuumas kummitoas askeldamine ja maailmajagusid kujutava plotteri kaardi jälgimine ajanud meeskonna pead nii sassi, et nii mitmelgi mehel on morsist kangema märjukese arve veel vabatahtlikult lausa avamata. Ülejäänud ei tee ka just kõige paremat meeskonnatööd teiste välja aitamisel ja nii me siin täidame oma veepudeleid ja vahime tähti nagu kamp moodsaid. Doktorite jutt punase veini tervistavast mõjust aitas meil jagatud vastutuse olukorras avada ühe veini läbitavate miilide lugeja esimese numbri vahetudes, kuid ka selle pudeli pära loksus ähvardavalt veel järgmiselgi päeval riiulis. Õnneks on Stella kõhus umbes 900 liitrit vedelikke: 261 liitrit pudelivett, lisaks veel mahlasid, limpsi ja kaks lahmakat veepaaki, millest ühe sisse on tekkinud küll kummaline sade, kuid lasime doktoritel enne juua ja kuna neil silm särab, siis pumpame ka ise igaüks oma nimelisse pudelisse seda nestet. 1.5 liitrine pudel muide on kohustus igaühel päevas sisse lahmida.
Keskpäeva kanti läheb ilm liiga palavaks, et midagi asjaliku teha, seega enamus loevad, magavad või tegelevad mõne „projektiga“ nagu asjade pesu või muu nikerdamine. Tõestatud on fakt, et mida rohkem laeva raamatukogu loed, seda rohkem sinna raamatuid juurde tekib. Mere teemalised on erilised hitid ja hästi läheb ka muu klassika. Kõik korraga ühte kohta kokku oleme vist merel olles saanud ainult kahel korral, aga kuna seltskonnas on eranditult väga huvitavad inimesed, siis meil kokpiti lounge-s päevasel ajal jutuvada ei vaibu.
Meie mageveeressurss on väga piiratud, seega toimub igapäevane ihupesu laeva ahtris, kus vahivaba kamraad õnneliku pesija sooja ja tulisoolase veega üle kallab ning spetsiaalse merešampooni maha loputab. Igapäevaste tegevuste hulka kuulub ka sideseanss, mille kaudu ka antud kirjatükk teieni on jõudnud. Korra päevas ühendame ennast kavalate masinate abil satelliidiga, kellel tunduvad olevat kõik vastused. Sealt saadetakse meile ilmateade erinevates kastmetes ja saame ka ARCi salakirjas infokillu, kus on regatiuudised ja teiste laevade asukohad. Siis hakkab peale kõige põnevam osa päevast, kus kapteni eestvedamisel vahitakse mitmekaupa punnis silmadega kõikide ilmakaarte suunas ja targutatakse erinevate kavalate plaanide üle. Sellele järgneb veel teiste asukohtade analüüs, mille jaoks meil on meisterdatud omamoodi Enigma sarnane masin, mis töötab excelis. Siis saame veel mitu tundi tuttavate jahtide strateegiat analüüsida ja enda tegevusi hinnata. Seni oleme üsna rahul arvestades meie eesmärke ja varustust võrreldes teistega.
Järgmine väga aeganõudev tegevus on igasuguste uudiste läbiseedimine ja nende üle arutamine. Uudiskünnise ületab meil tavaliselt mõni objekt silmapiiril (kokku vist 3 olnud) või esimesena nähtud looduslik nähtus nagu delfiinide parv, koolnud lendkala, arvatav vaalaskala kauguses või sädelev plankton. Valget aega kulub ka pesemise, puhastamise, asjade otsimise ja prügi sorteerimise peale. Viimane on üsna lägane tegevus, kus kõik mittelooduslik jama tuleb puhtaks pesta, pisikesteks tükkideks pudistada ja purkidesse sulgeda, et nad esimese prügikastini Lucia peal vastu peaks.
Kui päev hakkab õhtusse veerema ja sülle valatud supp särgilt maha pestud, hakkab meil filmiõhtu. See on üks natuke kummaline asi, kuna piiratud ressursside olukorras ei oleks me seda osanud ette planeerida. Kuid meil nimelt nõnda, et laeme kaks korda ööpäevas akusid. Siis on selles mõttes pidu, et meil jääb laadimise ajal pisut särtsu üle ja selle kasutame ära mõne DVD vaatamiseks. Selles osas on meil välja kujunenud oma programmi loovjuht, kes videote sidususe, mõtte ja meelelahutusliku poole tasakaalus hoiab.
Kuna pimedat aega on meil kokku kuskil 13h, siis pool elust möödub ka palju asisemas ja töisemas rütmis. Igaüks, kes öösiti merd sõitnud, teab kui pimedaks ilma valgusreostuseta kohas läheb. Nii kottpimedaks läheb, et pead tekile tulnud kaaslase käest nime küsima. Reisi alguses aitas meid läbi 3-4 meetriste lainete juhtida täiskuu, kes aga nüüd on meid maha jätnud. Kuupaistel võis raamatut lugeda, kuid kui kuud pole, siis ei näe enam purjegi. Samas on selles pimeduses oma võimas maagia, kuna tähistaevas särab hingematvalt ning kiiluveest lööb üles sädemepilv, mis moodustub pimedas helendava planktoni särast ja meenutab Eesti inimesele kangesti ujuvate jaaniusside pilve.
Nii see ookean siin meil mühiseb ja elu veereb vaikselt päikese, tuule, lainete ja kuu dikteerimisel. Aeg voolab kuidagi omas rütmis, aega on mõelda ja aega on olla ning headel emotsioonidel on kuhu tulla. On kergemaid ja raskemaid päevi, on rõõme ja muresid, nii nagu ka kuival maal. Igaüks teab ehk ise, mis täpselt peale mereliste argiteemade peas keerleb, kuid eks mida päev edasi seda rohkem jõuab mõte maale ja neil inimestele, kes seda kirjatükki loevad. Päikeselised tervitused lähevad siinkohal teele kõikidele meeskonnaliikmete lähedastele, kes internetist Stella Marise nimelist täppi kontrollivad ja öösiti tähti vaatavad. Vaikselt aga visalt liigume edasi kumera silmapiiri poole, et ühel päeval sealt midagi püsivamat paistma hakkaks.
Täna sai siis pool teekonnast läbitud ja peab kiitma ARC korraldajaid, kes selleks puhuks olid verstapostiks keset ookeani paigaldanud suure purskkaevuga kivimüraka, kuhu me peaaegu otse kümnesse pidime põrutama. Muidugi, mingit kivi polnud ja veel vähem purskkaevu. Tegu oli hoopis ühe lainete vahele magama jäänud vaalapoisiga, keda esimesed hommikused päikesekiired veel äratanud polnud. Tänu vahis olnud roolimehe kiirele tegutsemisele jäi suurem õnnetus ära ja vaalake sai oma kalaunenäod tervete ribidega rahus lõpuni vaadata.
Alates eile õhtust oleme purjetanud meile lubatud passaatide asemel hoopis Atlandi ületuse jaoks väga tavatus ja teravas tihttuules. Kuid Stella Marisele see sobib ja see paistab välja ka ARCi igapäevasest statistikast, kus jagame kuue jahiga 226 jahi hulgast viimase ööpäeva kasuliku kiiruse (VMG24) tabelis 7.2 sõlmega 17-ndat kohta.
Nagu ikka lõpetab meil iga tähistamist vajava sündmuse purgisupist vähe pidulikum roog. Poole teekonna piduõhtusööki vaaritas meie kokk neli tundi ja see koosnes kanarisotost ning ahjus küpsetatud koogist. Kuna eile juhtus meil küljelt-küljele õõtsuvas paadis vahejuhtum supiga, siis tegi kokk sellest omad järeldused ja tänane Atlandi kõlbulik risoto kleepus kaussi isegi siis, kui kauss oli tagurpidi keeratud. Õhtu lõpetuseks vaadati veel muusikavideoid, mille hitiks kujunesid krokodill Gena ja Potsataja multikast tuttavaid lood aga seekord jaapani keeles ning film „Viimne reliikvia“, mis õnneks linastus siiski puhtas eesti keeles.
Kajutis liikumine on aga muutunud tõeliseks uisutamiseks kus kätest-jalgadest kipub puudu jääma. Nimelt oleme jõudnud madalrõhkkonna alasse, õhutemperatuur on 29 kraadi, aga õhuniiskus 99%. Parimagi tahtmise korral ei õnnestu põrandat kuivatada, rääkimata vooditest kus madratsid sõna otseses mõttes lirtsuvad kõrva all.
St. Luciani aga veel 1203 miili.
Reedene päev Atlandil algas täieliku tuulevaikusega, mis märkis kahe kõrgrõhkkonna vahel kiiluks oleva madalrõhkkonna keskpunkti jõudmist. Kuna kätte oli saabunud hommikune akude laadimise aeg, siis otsustasime mõttetu lainetes kõlkumise asendada mootorpurjetamisega, kuid paistis, et Vana meie plaanidega nõus polnud. Seega esimese hooga katelt käivitada ei õnnestunud. Remondimeeskonna uurimisel selgus, et viga on suhteliselt lihtne: nimelt käivitusakust olid jäädavalt lahkunud tööd tegevad elektronid. Proovisime käivitada tarbeakude pealt, kuid need olid ööga nii tühjaks kurnatud, et proovimiseks see jäigi. Viimaks saime mootori tööle vöörivindi akuga. Töölepingu ühepoolselt üles öelnud käivitusaku plaanime St Lucias laevast maha kirjutada ning kuni uue ametivenna hankimiseni, ülendasime ühe tarbeakudest käivitusaku seisusesse.
Olles tunnikese diiselpurjega sõitnud, keeras Vana tuulekraanid lahti ja uued tuuled tabasid meid juba hoopis teiselt halsilt. Sättisime lapid üles ja tegime mõnusad 5 sõlme kiirust. Selle peale aktiveerus kohe meie kalanduslüli ja ei tulnudki kaua oodata, kui juba oli üks purakas otsas. See vintske vennike viskles mis hirmus ja ujus meile vahepeal lausa külg ees järgi, endal lant suunurgas tolknemas. Kui 150 meetrisest tamiilist oli sisse kerida jäänud veel viimased 10 meetrit, tegi meie „peaaegu-juba-käes“ saak ühelt laineharjalt meie kalastajatele juba tuttava kadumistriki. Kustutasime panni alt tule, korjasime kokku valmis pandud fileerimisnoad, keerasime korgi kinni kala surmamise rummil ja tegime otsuse, et järgmine kord väsitame kaua oodatud külalist rohkem ning sissetõmbamise ajaks võtame purjed maha. Lohutuseks ja kättemaksuks kaladele sõime ära kolm päeva tagasi kuivama riputatud ja sisse soolatud lendkala ning kuna kvoorum tunnistas selle igati maitsvaks ja söögikõlbulikuks, siis otsustasime selle projektiga ka tulevikus jätkata.
Järgmiseks võtsime nõuks meie ilusat päikesekollast gennakeri proovida, kuid ka sellest projektist saime peale tunnist tihedat askeldamist ainult naha märjaks, sest selle tuule ja kursiga me teda korralikult vedama ei saanudki.
Kuna kiirus oli endiselt niruvõitu ja päike keevitas mis jaksas, siis leidsime, et see on nüüd kõige õigem hetk teha üks ujumispeatus keset Atlandit. Sama korraga sai üle kontrollitud ka laeva põhja olukord, mille hindasime rahuldavaks. Tagant järele võib öelda, et võrreldes eelnevatega õnnestus ujumisprojekt 100 protsendiliselt.
Vaatamata tihedale programmile jõudsime me veel tegeleda selliste projektidega nagu riiete pesu, kümblemine merešampooniga, niiskete madratsite ja tekkide kuivatamine, prügisorteerimine, pilsikuivatus, söögivalmistamine ja videoõhtu.
Meie tark pardaarvuti näitab saabumisajaks St. Luciale 15 detsembrit. Seega ei ole me ARCi ajaloos just kõige kiirem jaht (rekord 11 päeva), aga ka mitte kõige aeglasem (33 päeva). Meie erinevad katsed taganttuule ja lainega purjed „liblikas“ sõita on lõppenud koka mahlaka sõimuga, sest potid-pannid asuvad kohe kõik uljalt oma elu elama.
Hetkel oleme tuulevaikuse tsoonist välja jõudnud ja Stella seilab kottpimedas öös 7 sõlmese kiirusega juba homse päeva poole. Uute kirjutamisteni!
Laupäev, vist. Nädalapäevad on suhteliselt sassis, sest kõik päevad on üsna ühetaolise rütmiga. „Päevad sarnased kui neegrid kõrbes…“ ütleb tuntud mereteemaline lauluviis. Päike tõuseb meil ikka tavaliselt selja tagant ja täna oli kohe selline teistmoodi ärevus, sest oli lootus minna jäänud miilide hulk saada ühe koha võrra väiksemaks, ehk alla 1000 nm. Kuna tuule nurk lasi eelnevatel öödel sõita pisut liiga põhja, siis tegime halsi ja surusime pisut lõunapoole, mis kahjuks mõjus ka kiirusele. Proovisime küll erinevaid purjede kombinatsioone, kuid kiirus jäi ikka alla keskmise. Kui juba tundus, et tänasest päevast midagi suuremat loota ei ole, hakkas meie landi otsa miski elukas, kes meid meeleheitlikult kursilt välja sikutas. Kuna olime eelmisest kolmest ilma jäänud, siis nüüd läks lahti tõeline sagimine ja hetkeks tundus, et pardal on 18 meest, mitte 8. Purjed maha, vajalikud püügiriistad välja ja kõik tekile puntrasse kokku targutama ja vette vahtima, koos pressitiimiga, kes kogu ärevat olukorda tulevaste põlvede tarbeks jäädvustas. Sellel korral aga vedas ja sikutasime laeva 72cm ja 1.5kg kaaluva ilusa kala. Pärast 1969 aasta ENSV kalaraamatu lappamist jõudsime konsensusele, et eluka tüübinimetus võiks olla skumbria ehk Atlandi makrell. Ilus ilma soomusteta ja toredate triipudega purakas. Kuna meil on pardal siiski kogenud erakorralise meditsiini personal, siis nähes elusat organismi tekil elu eest visklemas, sekkusid nad otsustavalt. Tervitasime teist küll rummiga aga ei aidanud muud, kui tuli kirurgiliselt sekkuda. Kiire lahkamise tulemusena tuvastasid tohtrid surma põhjusena vitamiini puuduse ja stressi kohanemisel uue keskkonnaga.
Kui kõik olid jõudnud ennast koguda muutsime pisut ka purjestust ja mässasime tunnikese poomiga ning moodustasime Stella Marise vööri sellise vahva liblika tüüpi taganttuule purjestuse, et selle sarnast vist üheski õpikus näha pole olnud. Kuna kogu otsade rägastikust aru saamine nõudis vähemalt kahte kõrgharidust, siis ristisime lahenduse kassikangaks. Aga töötas hästi ja kiirus hakkas jälle kasvama. Õhtul sama asja öisteks vahtideks kokku kerimine lõppes aga ühe meeskonnaliikme jaoks kergemat sorti põletusvillidega sõrmedel, seega tundub, et teatud olukordades ainult lühikestest purjetamiskinnastest ei pruugi kasu olla, kui otsad läbi käe minema kiirustavad.
Samas pidulik „Alla tuhande miili“ õhtusöök, mida kroonis imemaitsev värske Atlandi makrell andis kõigile uue hingamise ja õhtusesse loojangusse purjetasime juba meeldivas taganttuules, mille püüdmiseks kasutasime vaid grooti. Enne loojangut külastas meid umbes poole tunni vältel veel üks vallatu delfiinide parv, kes mängis ümber laeva kulli. Pigem tundub aga, et meie oleme neil külas, sest viis kui hästi nad oma loomulikus keskkonnas liiguvad on igatahes muljetavaldav. Öö möödus seega juba palju parema käiguga, kuigi öiseid unistavaid vahimehi käis ehmatamas üks suuremat sorti vaalaline. Puristas pimeduses ja ujus laevaga mõnikümmend minutit kaasa, kuid ehk meie käitumine suurel ookeanil on muutunud juba nii loomulikuks, et suur vaal pidas seda rahuldavaks ja kadus pimedusse omi vaala asju ajama.
Laevaga kõik on õnneks jätkuvalt korras ja meeskonnavaim on heal järjel, seega jätkame oma seiklust päikeseloojangu suunal ning jääme tapvas niiskuses ja palavuses igatsema kodust lumerookimist ja stabiilset voodit. Uute uudisteni uuel nädalal.
09.12.12
Teine advent merel koos kerge pilvisusega ja 30 kraadise temperatuuriga. Sellel korral kujunes aga meie tavapärane pühapäev hoopis eriliseks. Tegeleme siin aktiivselt igasuguste tähtsündmuste väljamõtlemisega ja hetkel tundub, et tähistamist vajavaid sündmusi tuleb juba liiga palju. Kui juba pea kaks nädalat muutumatus keskkonnas elada, siis hakkab inimloomus tähele panema ka iga väiksemat muutust. Pühapäev, teine advent, 2000 miili läbitud, Kasparil ja Virkol 3 kuud merel jne. Kui kõik langeb ühele päevale paneb see kokka kõvasti pead murdma, sest kogu värske kraam on juba peenelt sinihallituseks muutunud ja lihakapis olev kana väidetavalt juba koputas, et keegi ukse lahti teeks. Aga see ebatavaline pühapäev muutus üsna kiirelt veel erilisemaks just hetkel, kui olime tegemas püha sideprotsessi satelliidiga.
Olgu siinkohal öeldud, et järgnevat lõiku palume eriti lugeda kõikidel meeskonnaliikmete sõpradel, kes on kunagi mõnega meist kalal käinud, või plaanivad seda millalgi teha. Kui järgnev jutt tundub, kui üks kalamehe hooplemine, siis andke meile meie väikesed rõõmud andeks. Igatahes venis kumm, mille otsas kogu kalapüügi atribuutika on kinnitatud ikka väga pikaks ja lahti läks jälle tavapärane elevil sagimine. Pooled kõõlusid reelingu äärel ja targutasid, pooled üritasid neid kinni hoida ja ka nina vahele pista. Ilma suuremalt rabistamata tõmbasime laeva kõrvale ühe suure eluka ja üritasime teda suurema piraadikonksuga tabada. Mõni kalamees oli kala nähes suhteliselt kindel, et monstrum pistab meid kõiki kohe nahka ja purjeka takkapihta. Olime aga kalaraamatut (S. Vitsur, „Atlandi kalu toiduks“, kirjastus „Valgus“, Tallinn, 1969) juba mitu päeva lugenud ja kuna seal ei olnud pikemat juttu kaladest, kes klaasplasti sööks, siis see andis julgust juurde. Viimane lõpp oli üllatavalt lihtne ja juba tervitasime uut sõpra lõpuste vahele tema esimese ja viimase rummilonksuga. Lahmakas. Kapten võrdles külalist kalaraamatu joonistega ja ühine otsus oli – vöödiline tuunikala (Katsuvonus pelamys). Kiire kaalumine ajas isegi meie kaalul pea sassi ja teisele ringile läinud näidik näitas 11.2kg. Meist vist keegi ei olnud nii suurt purakat varem otsa saanud ja pealegi on gastronoomilisest seisukohast tuun justkui jackpot. Pidupäev muutus just täiuslikuks ja meie meditsiiniline tiim asus patsienti kohe lahkama. Olgu siis dokumenteeritud ka surma põhjus, milleks sellel korral määrati alkoholiga (eriti rummiga) liialdamine ja ahnus. Järgnesid praetud tuunikala snäkid, tuunikala carpaccio ehk „Atlandi äkiline“ ja pidupäeva lõpetas õhtusöök tuunikala steakidega punase veini kastmes restoranis Stella Maris. Selle sündmuse tarbeks panime teist korda reisi jooksul rooli Toomase ja istusime kõik ümber laua. Süütasime lipuvärvides küünla ja kapten avas meie viimase (loe teise) kvaliteetse punase veini, valasime selle kamba peale 2-te plastiktopsi ja peale seda üritas igaüks mõnda potti kinni hoida, et kogu õhtusöök sülle ei langeks. Ülikvaliteetset tuunikala fileed on meil nüüd nii palju, et osa läks külma ja sööme ka veel tulevatel päevadel. Kirsiks tordil linastus õhtusel seansil meie messiruumis film „Saatuse iroonia, ehk hüva leili“
Muus osas on tuul keeranud palju ühtlasemaks ja oleme juba 2 päev samal halsil ning sõidame ainult groodiga, mis on laudaukseks keeratud. See tundub olema kõige stabiilsem kursi ja tuule nurga suhtes, teised kombinatsioonid hakkasid natuke liialt koormama ja rapsima. Kuna hoog on normaalne, siis me ei muretse ja eks igaüks teeb salaja juba arvutusi, mis päeval jala maha saab. Tegelesime rutiinsete laevatöödega, hooldasime roolisüsteemi ja pesime pesu. Toas on juba inimlik olla, sooja on kõigest 28.5 kraadi ja niiskus on pisut järgi andnud. Baro natuke tõuseb ja tuule prognoos näitab üsna ühtlast seisu. Päkapikud veel ei käi, kuid head poisid oleme olnud küll ja sokid ripuvad kenasti reelingus.
Kuna täna meil mida eriskummalist ja põnevat ei juhtunud, siis suures osas piirdume seekord tehnilise ja täiustatud rubriigiga „Kuuse Kalle erisoovid“: 10. detsembril kl 11:00 asukoht 17° 37.6’ N 048° 39.7’ W; hetkel tegelik kurss 255° ehk mööda suurringi otse St Luciale; kuna ENE suunaline kerge 0.8 kts hoovus lükkab meid kursist natuke kõrvale, siis kompassi kurss on tegelikust mõned kraadid suurem; sõita on veel 744 nm; viimase ööpäeva läbisõit 168 nm; keskmine kiirus 7 kts; tuul NE-E 20-27 kts ilma mainimisväärsete puhanguteta; kuumava ja põletava päikesega ilm asendub aeg-ajalt pilves ja vihmase ilmaga; swell ehk laine valdavalt tuule suunaline kõrgusega 2.5 m kuni 4 m intervalliga 7 sek; baromeeter 1014 ning purjepindala kohta võib öelda, et viimasel ajal oleme sõitnud ainult täissuuruses 65 m2 groodiga, mis on laudaukseks tõmmatud. Selline purjestus võimaldab meil sõita täiesti taganttuules ja kannatab välja ka laines lengerdades 20° – 30° valel halsil sõitmist. Kui tuul vahepeal vaiksem oli, siis kasutasime liblikasse viidud poomiga genuat kuid siis plaksusid vaheldumisi nii groot kui genua sama valusalt nagu keegi oleks vaipa kloppinud. Samas tugeva tuulega kiiruses peaaegu vahet polnud, seega laeva „tervise“ huvides kasutame seda versiooni võimalikult vähe, sest ainult groodiga on pinge taglasele ühtlane ja ilma prõmmimisteta. Iseenesliku halsi vältimiseks on grootpoomi nokast viidud vööri preventer, mida läbi kahe ploki saab pingutada otse kokpitist. Sama vigur on meil ka vastas pardas teisel halsil sõitmiseks. Kuna laev kõigub tugevalt küljelt-küljele, siis oli liblika puhul ka genua poom jäigalt fikseeritud: poomi nokast kahe allatõmbega vööri- ja keskknaapi ning lisaks ühe ülestõmbega poomi keskelt. Kuna kõige suurem probleem ookeani ületusel on pidevast pardast-pardasse õõtsumisest ja hõõrdumisest tingitud kulumine, siis on meil seal kus võimalik, pandud metall-metalli vastu ühenduste vahele otsad, mis pehmendavad hõõrdumist ja mida saab vahetada ning liigutada. Samal eesmärgil üritame millegi vastu hõõrduvaid kohti otste reguleerimise ja vahesõlmedega üksteise suhtes liigutada ning samuti on kõik seeklid lahti logisemise vältimiseks traadiga stoperdatud. Lisaks viime iga päev läbi taglase ülevaatuse, et avastada probleemseid kohti võimalikult vara. Teine nõrk koht on roolisüsteem, mis vajab pidevat jälgimist ja hooldust. Kuna 99.9% ajast roolime ise, siis on uued hääled ja lõtkud kohe kiiresti avastatavad.
Muus osas kõik sama nagu ikka. Uudiseid oli esmaspäeval vähem ja oligi rohkem argine tööpäev. St. Lucia raamat on võluväel ilmunud kapist lauale ja aegajalt mõni seltsimees seda ka unistavalt juba lehitseb. Kalkuleerime juba täpsemalt oma ETA-d aga see jäägu hetkel selle laua taha, kuna ei tahaks saabumise kohta midagi lubada. Restoran Stella Maris töötab täistuuridel, vee ja toidu pärast muret pole. Vahe on ainult selles, et öiste vahtide jututeemad on kohati muutunud filosoofilisemaks ja tähti vaadates arutletakse juba eksistentsiaalsemate teemade üle. Meist igaüks on tänaseks ületuse jooksul teinud juba vähemalt 25 kolme tunnist vahti, seega eks see ka ehk mingi põhjus. Kuulmiseni.
Click here to add your own text
Click here to add your own text
Click here to add your own text
Click here to add your own text
