Purjetamine – mis kummaline keel?

Sajad purjetajad

Tihtipeale tundub, et purjetamine tavakeelest hoopis erinevas keeles käib – meeskonnaliikmete sõnavaras on kummalisi sõnu, mis asjatundmatule esialgu kohe mitte kui midagi ei ütle. Tegelikult on asi samamoodi nagu ka paljudes teistes alades – enne kui purjetamine tõsisemalt käsile võtta, peaks mereterminoloogiat tõsisemalt tundma õppima. Vastasel juhul võib purjetaja jahi peal hätta jääda – tähtis on, et kõik ühte keelt räägiksid ja asjadest ühtemoodi aru saaksid. Oluline on siinkohal kindlasti ka praktiline purjetamine. Ära kurvasta, kui uued sõnad kohe meelde ei jää. Purjetamise käigus ja tegevuses tekivad selged seosed sellest, mida milleks kasutatakse ning ka nimetused saavad kiiremini selgeks.

Jahi osad

Olenemata jahi suurusest on ühised kindlasti kaks asja – jahi keha on kere ja selle alla kinnitatud kiil. Kiili ülesanne on purjetamisel tagada jahi püstine asend oma raskuse abil ning takistada jahi triivimist külgsuunas oma suure pindala abil. Väiksemate purjejahtide kiilu nimetatakse sverdiks ning see erineb kiilust raskuse puudumise tõttu, mistõttu tagab jahi püstise asendi meeskond ise – tasakaalus purjetamine toimub vajadusel meeskonna enda keharaskuse ümberpaigutamisega. Kindlasti on jahil olemas rool selleks, et purjetamine toimuks soovitud suunas. Tavakeelele tuttavamad mõisted on ka jahi osad – esimene ots on vöör, tagumine ahter, vasak külg pakpoord ja parem tüürpoord.

Purjed

Purjetamine toimub tuule abil, seega on tuule püüdmiseks jahil vajalikud purjed. Jahi ahtri poolt kinnituvat purje nimetatakse groodiks ja mastist omakorda vööri pool asetsevaid purjeid fokadeks ja genuateks. See suur ja tavaliselt värviline langevarju moodi puri, mida ka jahil mõnikord näha on, on spinnaker ning seda kasutatakse siis, kui purjetamine toimub taganttuules.

Köied ja nöörid

Kõik jahil eksisteerivaid köisi ja nööre nimetatakse otsteks ning igalühel neist on oma erinev ülesanne. Ka neil on oma täpsemad nimetused, aga nende nimetused kuluvad kiiremini pähe juba siis, kui praktiline purjetamine käsil.

Purjetamine – jahi liikumine ja liikumissuuna muutmine

purjetamine

Jahid liiguvad purjedesse puhuva tuule jõul. Et jaht soovitud suunas liikuma saada, peab purjetaja leidma tasakaalu veesurve ja tuulejõu vahel, mis kiilule ja purjedele mõjuvad. Tuul on loodusjõud ja nagu ka kõik teised loodusjõud, võib ka tuul olla ettearvamatu ja sellest arusaamine keeruline. Seetõttu on ka purjetamine omajagu keeruline ning soovitud suunas liikumiseks ja purjede oskuslikuks sättimiseks peab palju harjutama.

Hea purjetamine nõuab head tuule suunast arusaamist

Ainus suund, kuhu jaht ei liigu, on vastutuult. Igast muust suunast puhuva tuulega võib purjetamine toimuda vägagi edukalt täpselt sinna, kuhu meeskond kursi seadnud on. Vastutuul ehk tuul, mille sunnas jaht seisma jääb, on ka jahi suhtes väiksema kui 45º nurga all ja seda nimetatakse vastutuule sektoriks. Sellesse sektorisse sattudes purjed laperdavad ja edasiviivat jõudu ei tooda. Sellisel juhul peab purjetamine toimuma sik-sak meetodil, mille puhul puhub tuul kord jahi ühelt küljelt ja siis jälle teiselt. Ehk siis jahti tuleb vahepeal pöörata. Taoline purjetamine on tuntud loovimise ja krüssamise nime all ja kurssi tuule suhtes nimetatakse seda tihttuules purjetamiseks.

Tihttuule kurss on siis, kui purjetamine toimub nii, et jaht on tuule suhtes võimalikult väikese nurga all (45º – 50º). Sel juhul tuleb purjed võimalikult sisse tõmmata.

Külgtuule kurss on siis, kui purjetamine toimub nii, et jaht on tuule suhtes veidi suurema nurga all (50º – 100º). Purjeid võib rohkem lõdvaks lasta.

Bakstaaktuule kursiks nimetatakse seda, kui purjetamine toimub nii, et jaht on tuule suhtes veelgi suurema nurga all (100º – 160º) ja purjeid võib veelgi rohkem välja anda.

Ja lõpuks taganttuule kursil purjetamine (tuule suuna suhtes 160º – 180º) – purjed võib lõpuni välja lasta.

Parem ja vasak halss

Purjetamine toimub alati mingil halsil – sõltuvalt sellest, kummalt poolt tuul jahi purjedesse puhul. Vastavalt on siis käibel väljend vasakhalss ja paremhalss. Halsi mõiste omab kõige suuremat tähtsust siis, kui on vaja määratleda see, milline jaht teisele ristudes teed peab andma.